Kuldlugeja - Sale Liia Janneste
Kohalike raamatukogude juhatajad valisid ja lähetasid üritusele oma kodukoha kõige aktiivsemad, vaimuerksamad ja koostööaltimad lugejad.
Roiu raamatukogu juhataja Elle Kruus esitas Haaslava valla kuldlugeja kandidaadiks kauaaegse Sillaotsa Kooli emakeele ja kirjanduse õpetaja Sale Liia Janneste, kes on kohaliku raamatukogu aktiivne lugeja olnud enam kui viiskümmend aastat. Ehk siis ajast, kui see asus veel Unikülas ja raamatuid laenutas Endla Peedoson, Elle Kruusi ema.
Nimetusse kuldlugeja suhtub Sale naerusuiselt: „Viimasel ajal loen ma tegelikult vähe, seepärast tunnen ma end selle kuldlugeja osas veidi imelikult.“ Sale valib teadlikult, mida lugeda.
„Minu arvates on raamatu lugemine loomulik ja iseenesest mõistetav osa inimese elus,“ arvab Sale. „Huvi lugemise vastu saab alguse kodust. Kui kodus on valitseb meelsus, et lugemine annab sulle midagi, siis on vajadusele lugeda alus pandud.“
Millised olid need Teie lapsepõlve lemmikraamatud, mis tekitasid Teis armastuse lugemise vastu?
Pikemalt mõtlemata tuli vastus: „Pal-tänava poisid. Ja siis muidugi „Kapten Granti lapsed“, „Kolm musketäri“, „Prints ja kerjus“, „Perekonnata“. Ja sinna lapsepõlve lähedale jääb ka raamat, mida ma lugesin suure põnevusega ikka terve öö. See oli Voynich´i „Kiin“.“ Sale rääkis veel, et lugemine oli nende peres au sees ka rasketel sõjaaastatel. „Kui raamatukogu, kust me raamatuid võtsime, 1941. aastal maha põletati, siis lugesime ajalehtede joonealuseid, eestiaegseid ajakirju, sest tarvidus lugeda oli suur.“
Milline on Teie lemmmik kirjandusžanr?
„Olen pistnud oma nina erinevatesse žanritesse ja raamatutesse. Aga suurem osa on ikkagi ilukirjandus.“ Ja täpsustas: „Ma eelistan lugeda sisukaid, mõtlemapanevaid raamatuid, mis on hea stiili ja sõnastusega. Raamatud, mis panevad mind kaasa mõtlema, kus käsitletakse inimestevahelisi suhteid, kus on midagi hingele, saab tegelastele kaasa elada. Heas raamatus naudin eesti keele ilu ja kirjaniku lugupidamist lugeja vastu, kui teos on kirjutatud kultuurses emakeeles.“
Lisaks ilukirjandusele huvitavad teda ka ajaloolised raamatud. „Sageli on ju ilukirjandus selline, mis võimaldab ka ajaloolist tausta üsna hästi tabada,“ mainis Sale ning lisas oma lugemishuvi kohta: „Olen lugenud reisikirju, loodusloolisi raamatuid. Viimasel ajal olen rohkem keskendunud eesti kirjandusele, sest nagunii kõike ei jõua lugeda, mida hing igatseks võib-olla.“
Nagu Sale Janneste ise ütles, hakkas ta uuel eesti ajal, üheksakümnendate alguses, lugema eluloo raamatuid. „Siis ilmus kohe kolm suurt paksu raamatut „Eesti rahva elulood“, mis muuhulgas sisaldavad ka minuealiste inimeste endi poolt kirja pandud elulugusid,“ meenutas pr Janneste. „Siis veel need väiksemad elulood, gruppide kaupa, nagu „Eesti naiste elulood“ ja teised. Nendes elulugudes kajastus see hirmus aeg. Lugedes eakaaslaste mälestusi, sain nüüd rohkem teada, kuidas elasid teised inimesed sellel ajal, mida nad mõtlesid ja mida neil tuli läbi elada. Üks mu viimaseid läbi loetud realistlikke elulooraamatuid on ühe esimese eesti naispastori Juta Siiraku teos „Kui kodud lõhuti“.“
Kes on Teie lemmik eesti kirjanike hulgast?
„Lilli Promet ja tema „Primavera“. See mõjus tohutult tunnetele ja mõjub alati, kui ma teda uuesti loen. Ja kahtlemata on minu lemmik kirjanik Tammsaare, kogu tema loomingu ulatuses.“
Mida arvate Sofi Oksaneni raamatust „Puhastus“?
„Ma püüan lugeda seda, mis äratab avalikku tähelepanu, et mis mina siis selle kohta arvan. Ja „Puhastus“ on hea raamat. Aga minu meeldivate raamatute hulka ta ei kuulu. Ta räägib ju ka sellest karmist ajast, mis muutis minuealiste inimeste elu, tehes seda väga kohutavalt. Ja nagu ma olen tähele pannud, heidetakse talle nüüd seda julmust ka ette, kuigi algul kõik hõiskasid, et küll on tore ja hea.“
Kui suur on Teie kodune raamatukogu?
„Kui oma raamatukogust rääkida, siis kogu pole mul küll suur, umbes tuhat raamatut, aga see-eest valikuga ostetud. Nõukogude ajal oli neid raamatuid võimalik suure vaevaga siiski hankida. Aga alates eesti aja algusest on raamatute hinnad nii kallid, et neid pole alati võimalik osta. Ja minu kogus on ka sellised raamatud, mis veel ootavad oma lugemist.“
Mida soovitate nn algajale lugejale, kelle senised kokkupuuted ilukirjandusega on piirdunud vaid koolis kohustusliku kirjavara lugemisega kui sedagi?
„Olen tihtilugu seda püüdnud teha, aga olen aru saanud, et tuuleveskitega pole mõtet võidelda. Aga kui siiski, siis soovitan Erik Tohvre raamatuid, sest neid on kerge lugeda, kuna sõnastus on ladus, jutt elust enesest ja sellest, mis meie ümber peagu on või siis lähiminevikus oli. Ühesõnaga, ta kajastab kaasaja lihtinimese elu. Aga maainimestele soovitan lugeda kindlasti Heino Kiige „Tondi öömaja“. Selle sisu on justkui kolhoosielust maha kirjutatud, samas sisaldab palju huumorit ja pilget. Olles Heino Kiige kaasaegne, siis olen tema loomingu suur austaja.