"Külmkapp" - lugu, mis võitis auhinna
Külmkapp
Elas kord üks jõukas perekond, kellel oli suur-suur külmkapp, milles oli väga palju erinevaid toiduaineid. Selles külmikus toimus aga midagi sellist, mida keegi ei teadnud: toiduained nimelt olid elus. Nad mõtlesid nagu meie, nad rääkisid nagu meie.
Külmkapis elasid näiteks hapukurk Hardi, piimapakk Petti, vorst Villu, Juust Juta, vennad Munad ja teised. Kapi kõige kaugemas nurgas elas peata Kala, kes haises mis kole.
Kapi elanikud elasid pidava hirmu all. Igal päeval oli esimene küsimus: „Kes on järgmine?" Sellepärast oli külmikus ka arstiruum: kui keegi haavata sai, viidi ta sinna.
Kord tõi pereema kappi ühe uue elaniku. See oli viineripoiss Vinku. Kohe, kui pereema sulges kapi ukse, käskisid teised asukad Vinkul sealt kohe põgeneda. Vinku ei saanud aru, mis toimub ja miks ta põgenema peaks. Seepeale kõlas kuskilt tume jutuhääl. Pimedast nurgast ilmus välja haisev Kala. Ta selgitas, et igal päeval avaneb kapiuks ja võetakse välja mõned toiduained. Mõned jõuavad tagasi elusalt, kuid haavatult, teisi pole enam siiamaani nähtud.
Järsku avanes kapiuks. Kõik olid hirmust kanged. Mõned kiljusid ja põgenesid peitu, ainult vana Kala seisis ühe koha peal. Uksest sisenes karvane käsi. Eemalt kõlas hele hääl:
„Viska ometi ükskord see vastik haisev asi sealt ära!"
„Jah, kallis."
Käsi võttis Kalal sabast kinni ja tagasi Kala enam ei tulnud.
Toiduained värisesid. Vinku arvas, et sellele hirmule tuleb lõpp teha. Keegi peab nendele salapärastele kätele vastu hakkama. Kõik olid vait, ainult õun Uss ütles:
„Seda on proovitud kordi, kuid selle rünnaku käigus said kõik toiduained surma."
Järsku avanes jälle kapiuks, ilmus maniküüritud küüntega käsi, mis võttis õuna Ussi. Paari minuti pärast pandi õun kappi tagasi. Temast oli tükk välja hammustatud.
„Kohe viige ta haiglasse!" hüüdis hapukurk Hardi.
Õun karjus ja röökis.
Vinku küsis:
„Mida sa nägid?"
„See oli suur roosa valgete hammastega olevus," vastas õun.
„Me peame sellele lõpu tegema, sellise hirmu all ei saa enam elada. Kutsume abivägesid, näiteks sügavkülma jäised ja agressiivsed lihakäntsakad ning jääkuubikud," ütles Vinku.
Toiduained olid plaaniga nõus.
„Kes teist on valmis oma eluga riskima ja üles sügavkülma elanike juurde minema?" küsis Vinku.
Pikka aega valitses vaikus. Ainult paar köhatust kostis. Siis kuuldi hapukurk Hardi häält:
„Mina lähen!"
Talle anti kaasa ronimisvarustus ja termos sooja teega.
„Retk tuleb karm," ütles õun.
Hardi asus teele. Läbi raskuste jõudis ta kohale. Kui külmkambri hõim kuulis toimuvast, olid nad kohe nõus aitama. Mindi salateed mööda teiste juurde ja hakati aru pidama, mida teha. Pika arutamise tulemusel otsustati, et tehakse tormijooks, kuid enne seda väike rünnak. Valmistuti sõjaks.
Järgmisel päeval oli külmkapis ärev õhkkond. Kui avanes kapiuks, siis elanikud ründasid. Käsi visati tomatitega ja munadega. Lahing oli punane ja verine. Hukkus palju tublisid tomateid ja oli palju õlipudeleid, mis tühjaks voolasid. Oli ka neid, kellel õnnestus eluga pääseda, sealhulgas Vinkul.
Käed ei saanud aru, mis toimub, ja nähes, kui räpane on külmkapp, viskasid nad selle koos kõigi toiduainetega metsa. Nad oli ju nii rikkad, et ei viitsinud seda puhastada.
Külmkapi elanikud aga elasid ohtlike jäätmete kogumispunktis õnnelikult edasi.
