Kultuurist enne ja nüüd: aeg on vabaneda nõukogude ajupesust ja anda rahvamajadele tagasi väärikas sisu
Väga huvitava ettekande pidas MTÜ Weissenstein esindaja Rainer Eidemiller. Nad on omaalgatuslikus korras renoveerinud maja, korraldavad muusikafestivali, välja andnud heliplaate ja ajalehti, arveldavad oma raha PAIdega jne. Kõike seda rääkis ta silmade särades ja ütles, et kõik on väga hästi. Järgmisena astus pulti Andris Avamere Türi Kultuurimajast, mis on kindlasti kohe modernseim kultuurimaja Eestis ja leidis, et olukord on vastupidi mitterahuldav, sest rahvas on passiivne, kõik on kallis jne. Kaks täiesti erinevat arvamust. Siit sain aga mina kinnitust oma juba ammusele arvamusele - kultuuri teeb rahvas ja seda ei saa ülalt poolt suunata. Mida see siis tähendab?
Juba esimese Eesti Vabariigi ajal koondus rahvas seltsidesse ja üheskoos leidsid nad lahendusi ühiskonna probleemidele. Kui polnud kooskäimisekohti, siis ehitati seltsimaja, kui oli vaja kooli, siis asutati kool, kui taheti minna laulupeole, siis asutati koor, kui oli vaja ühiselt oma toodangut viia välismaale, asutati samuti selts, mis seda kõigi huvidest lähtudes vahendas jne. Rahvas korraldas ise oma vaba aja ja ühistegevust. Siis aga saabus nõukogude aeg ja sellele riigikorrale polnud selline kontrollimatu ühistegevus enam kasulik. Ühistegevus oli kasulik vaid siis, kui ta oli rakendatud korraliku propagandavankri ette. Nii nimetati kõik rahvamajad ümber kultuurimajadeks, et oleks selge piir, et siin tehakse kultuuri ja kõik muu on jama ja sellega ei tasu tegeleda.
10punktilises tegevustejuhendis kultuurimajadele oli vaid viimase punktina ära toodud ürituste ja ringitegevuse korraldamine, esimesed üheksa punkti olid kõik seotud propaganda tööga. Seega see kultuur, mida tollal pakuti, oli ideoloogiliselt karmilt kontrollitud. Lisaks anti seda inimestele tasuta ja seda ikka selleks, et inimesed tuleks kultuurimajja ja saaks seal korraliku annuse nõukogude ideoloogiat ja ei kipuks endisi aegu meenutama.
Huvitava näite nõukogude propagandast tõi Pilistvere kirikuõpetaja, kes meenutas, kuidas rahvakirjanik Tammsaare „Tõde ja õigus" anti 50ndatel aastatel välja hiigeltiraažis - 125 000 eksemplari, aga seda mitte eestlaste lugemisharjumuse suurendamiseks, vaid selleks, et süvendada rahva hulgas teadmist, et naabrile tuleb ära teha, peale kaevata ja mis peamine, üksinda kraavi kaevata ja mitte teha koostööd. Selle raamatu sisu sobis tollaste kasvatuslike eesmärkidega. See on kandnud vilja ja nii on tänapäevani eestlastel raske teha koostööd ja kus võimalik, siis naabrile ära panna. Kui katsuks sellest nõukogude ajupesust nüüd ikka juba vähehaaval vabaneda ja tuleks tagasi nende väärtuste juurde, mis olid õitsvatel 30ndatel aastatel, kui ühistööna palju ära tehti.
Esimese sammuna tuleks kultuurimajad nimetada taas rahvamajadeks või seltsimajadeks, sest see nimi annab palju paremini edasi neid väärtusi, mida see maja peaks kandma.
Teiseks tuleb leppida mõttega, et keegi ei korralda minu eest midagi ära. Kui ma soovin, et minu õhtud oleks sisustatud emotsionaalselt hariva ja lõõgastava huvitegevusega, siis pean ma ise leidma vajalikud inimesed ja võimalused idee elluviimiseks.
Kolmandaks on raske vastu võtta mõtet, et huvitegevus on kasulik mulle endale ja selle eest peab ka maksma, kui ma leian, et see on mulle kasulik.
Üritused ja tegevused harivad inimest emotsionaalselt ja ka teadmiste poolest. Need on mõlemad väga olulised osad inimese elust ja kui ma tahan elada täisväärtuslikku elu, siis ma olen valmis sellesse ka panustama nii ajaliselt kui ka rahaliselt.
Ma arvan, et peale seda, kui Eesti Vabariik on taas 21 aastat vaba olnud on aeg ümber vaadata nõukogude aja propaganda viljad ja minna edasi tänapäevaste väärtustega, milleks on vähemalt kultuurimaja puhul ühistöö ja panustamine.
MTÜ Aravete Kultuuri- ja huviselts tegi avalduse vallavalitsusele, et teada saada, millistel tingimustel on võimalik oma kasutusse võtta Aravete Kultuurimaja. Kui kõik peaks tõesti nii minema ja vallavolikogu peaks selle taotluse rahuldama, kutsun kõiki üles astuma MTÜ liikmeks, et ühiselt anda RAHVAMAJALE tagasi tema väärikas sisu.
