Üldteada on, et 18. sajandist alates on hoiakuid kujundatud ajakirjanduse abiga. Meediast on saanud osavate retoorikute lahinguplats. Oma huvide ja isikliku positsiooni tugevdamiseks võideldakse lehepinna ning publiku poolehoiu pärast. Loomulikult on see lihtsustatud suhtumine lugejasse, võib-olla ka lugeja alahindamine. Ilukirjanduses on keelelise mõjutamise ekstreemseid võtteid kirjeldanud George Orwell oma romaanis "1984" ‒ (uus)keelelise manipulatsiooni tõttu kadus seal inimestel mõtlemisvõime ja -tahe, et üldse asjade üle sügavamalt mõelda (romaanis kirjeldatud uuskeele kontseptsioon seisneb selles, et keelt lihtsustades tekib olukord, kus inimesed lihtsalt ei suuda enam kõiki mõtteid mõelda). Aga meie ei ela ju romaanis, elame pärismaailmas ning mõtlemine, sh alternatiivne mõtlemine, on meile siiani lubatud, nii et suudame ka keerulistele manipulatsioonidele vastata.

Igal kevadel käivitub nn rünnakartiklite retooriline sari Kunda krossiraja vastu. Viimastel aastatel kirjutatud lood ("Kiri: Mis asja? Braavo!" Virumaa Teatajas 15. aprillil 2014; "Majaomanik krossiraja kõrvalt: lubasin paar poissi harjutama, aga sain suurvõistluse!" Õhtulehes 8. aprillil 2014; "Krossirada tekitab kohalikes pingeid" Eesti Elus 01. juulil 2013; "Krossirada kütab kirgi" Virumaa Teatajas 15. mail 2013 jne) kommunikeerivad, et Kundas tehakse kellelegi valusalt liiga, kedagi ahistatakse pidevalt (või vähemalt paari-kolme inimest igal kevadel ja sügisel, kui Kunda krossirada sõidetav on). Kõik need kirjutised kõlavad sõnamaagiliselt. Loo tausta või terviklugu teadmata, sellesse süvenemata võib tekkida aga nn tagurpidi diskrimineerimise sündroom.

Kaastunnet nõudvate sõnade abil on võimalik lugeja suhtumist mõjutada. Loeme ja mõtleme: "Tõesti! Õnnetud inimesed - peavad põrgus elama." Kui see lause kontekstist eraldada õhutame taas ülalmainitud sündroomi. Loen ja mõtlen, kas see ongi tegelikkus või lihtsalt mõnede inimeste jonn. Üksikisikute suurt muret ja häda pisendamata, tekib siiski küsimus, miks jäävad mainimata krossipubliku suur huvi ja nauding, krossirada kui fenomen, mis loob väga suurel hulgal positiivseid emotsioone, kvaliteetaega koos pere ja sõpradega, distsiplineeritud sportlasisiksustest rääkimata. Kitsarinnalisuse tulem on olemas ‒ krossirada seisab suure osa ajast tühjalt ka siis, kui treeningud võiksid toimuda (enne kui päike ja tuul raja liialt pehmeks kuivatavad või enne talvekülmi). Treeningud on küüditatud linnast eemale. Aga sellest ei piisa! Artiklitest selgub, et krossirada tuleb hävitada, alles siis on rahu maa peal. Tegelik tulem on see, et peletame suure osa noori sportlasi ära, mõtlemata, et nendega koos hirmutame ka elujõu ja -rõõmu ära. Alles jääb väga kurb ja tühi paik. Seejärel aga hakkame looma imestrateegiaid, kuidas noori ‒ nende elujõudu ja -rõõmu ‒ linnas hoida või neid siia tagasi meelitada, selmet ennetavalt mõista, mitte hukka mõista (igal tasandil ja igal alal, krossirada on vaid üks näide). Ühelgi kunstlikul strateegial pole sellist jõudu, kui on tingimustel, mis lubavad armastatud hobiga tegeleda.

Globaalses mõttes on ühe krossiraja hävitamine muidugi pisiasi, kuid kohalikus kontekstis võib iga pisiasi olla võtmetähtsusega. Jätkusuutlikkus ei püsi, kui seda lõpmatult ja teadlikult kahandada. Krossiraja strateegilise hävitamise mudeli võib ka muudele asjadele lõppeks laiendada. Pisiasjad on olulised. Iga inimene on oluline. Vajame ka isade, poegade, vanaisade ‒ iga noore ja vana elurõõmupanust, kirge, et me pisike linn elujõulisena säiliks. Osa sellest kuvandist on ka krossirajal. Kõrvuti jooga või malega on eluõigus ka krossil ja muul ekstreemspordil, nagu kõrvuti klassikalise muusikaga on eluõigus ka džässil või (hevi)rokil (kuigi see ei pruugi kõigile meeldida ning võib kedagi ka kontserdil häirida).

Krossiraja kolimine ei ole nii lihtne, kui see ideena kõlab. Sellel rajal on kohaspetsiifilised eelised ‒ see on kevadel esimene ja sügisel viimane rada Eestis, mille pinnas lubab treenida. Need on tingimused, mis meelitavad Kundasse treenima ka tippsportlasi. Kunda krossirajal algab vabariigi motokrossi igasuvine hooaeg. Samuti on Kunda rada olnud võõrustajaks Eesti karikavõistlustele.

Kunda motoklubi asutati 2005. aastal eesmärgiga koondada nii Kunda ümbruse kui ka teisi Lääne-Virumaa motosportlasi treeninguteks ning võistlusteks. Aastatel 2006‒2008 võistlesid Kunda motoklubi värvides praktiliselt kõik meie maakonna motosportlased. Kunda motoklubi oli ka uue, praegu Eesti hobikrossiklubi egiidi all toimuva võistlussarja algataja. Nii et see ei ole pelgalt lugu krossirajast, mida oleks liiga lihtne hävitada. Tegelikult on Kunda krossirada midagi enamat kui lihtsalt krossirada ‒ see on ka oluline peatükk krossiajaloost. 1960ndate aastate alguses võitis Luule Tull oma esimesed tiitlidki just sellel rajal.

Muidugi ei tohi alahinnata kohalike elanike õigust turvalisele ja rahulikule elule. Selle tagamise eelduseks on aga läbirääkimised ning aluseks mõtted, millel mõte on sees. Jäik kompromissitus ei aita. Krossiraja ründamine, sihikindel tegevus selle hävitamiseks ei muuda maailma paremaks. Vahest vastupidigi ‒ selles on reaalne oht tühermaastuda ning seeläbi muutuda kontrollimatuks läbupaigaks, millega ilmselt ei kaasne ei vaikust ega rahu. Kui aga jõehobule pidevalt rääkida, et ta on kaelkirjak, siis ta lõpuks hakkabki uskuma, et ta on kaelkirjak. Kui krossisportlastele pidevalt sisendada, et nende tegevus Kundas on kuritegelik, siis see mõjub lõpuks ka kõige tugevamatele meestele. On asju, mida tagasi pöörata ei saa. Tolmu saame kokku pühkida, kuid meediasse levinud kurjad sõnad jäävadki kurja tegema.

Kunda kross on osa Kunda linna avatud kuvandist. Krossirada on magnet, mis toob sellesse pisilinna suure hulga inimesi, kes muidu võib-olla siia kunagi ei satuks. Lisaks isikliku heaolu tagamisele on tegelikult iga kundalase teha, et elu ei koliks me linnast välja. Keelata, käskida, lõhkuda ja hävitada on lihtne. Palju keerulisem ‒ tõeline kunst ‒ on sisukas, argumenteeritud vaidlus, mis aitaks ka arengutele kaasa. Ükski väikelinn ei saa enesele lubada prof Martin Ehala poolt eestlusele laiemalt mõeldes sõnastatud Darwini auhinda väljasuremise eest kitsarinnalisuse tõttu. Kunda motoklubi soovib omalt poolt teha kõik, et Kunda krossiraja kasutamine oleks võimalik ka tulevikus.

On olemas suured kategooriad, suured konfliktid, kus läbirääkimised pole just kui võimalikud. Me ei saa neid kategooriaid muuta. Pisikese linna privileeg peaks aga olema paindlikkus igal tasandil - ka üksikisiku tasandil. Jäikus siin ei toimi. Küsimus on selles, kas toituda vihast, retoorilistest lahingutest meedias ‒ katkematust sõjast meis eneses või püüda maailma päriselt natukenegi paremaks muuta. Selleks aga tuleb oma mätta otsast maha ronida, klapid peast võtta ja vähemalt püüda oma nabast kaugemale vaadata. Alati ei ole õigus neil, kes (meedias) kõige kõvemini lärmavad. Kuskil võiks ja peaks olema ühisosa, mille nimel kõik relvad (sh keelelised manipulatsioonid) nurka panna ning koos probleemidele ja nende lahendustele mõelda.

Dokumentaalfilm "Why We Ride" on hea näide mootorratturite (sh krossisportlaste) maailmavaatest, armastusest ja kirest oma ala vastu ning ääretult tervest elufilosoofiast. Ted Simon (inglise ajakirjanik ja kirjanik, kes on kahel korral sõitnud mootorrattaga ümber maailma) ütleb ses filmis: "Motorcycles have put me in touch with wonderful people. As a result, I have an elevated idea of how good people are in the world." Taas keeleline konstruktsioon, kuid just selliseks kujundatud või manipuleeritud tegelikkuses oleks väga tore elada.

Ebe Pilt
Kunda linna ajalehe endine toimetaja, Kunda linna elanik