Kured tulevad, laval lähevad
Võhma näitering „Rassijad" tuli sügis-talvel toimetatuga välja aprillis. Võhma teatrihuviline publik sai näha J. Tuuliku näidendi „Anderson" esitust. Lavastajaks ikka juhendaja Olev Rass.
See esinemine oli teistmoodi kui tavaliselt. Etendus sisustas tuluõhtu, mille sissetulekuga toetati tulekahjus kannatanud ringi liikme Natalja peret. Seepärast oleme väga tänulikud kõigile, kes sel õhtul kodust välja, andma ja saama, tulid.
Kui tantsutundides kurdame aeg-ajalt naistega selle üle, et mehi tantsima pole tulnud, ja segakooris on meesterivil kõrgust rohkem kui pikkust, siis näiteringi seekordne etendus seda itkulaulu ei pikenda. Etendus oli meestest, meestelt ja. ehk ka enam meestele. Aga naisteta ei jäänud lugu sellelgi korral.
Kes vaatasid, need teavad, et laval said kokku väga erinevad karakterid. Neist mõni oli juba eneseleidmise teel ja elus olulist eristamas, teised jätkuvalt kaduva ja särava järel käimas. Igapäeva keelepruugis ütleksime, et tegemist oli vähemalt ühe keskeakriisis vaevlema meesinimesega. Milline on mehe keskiga, millest tekib kriis, ja kas see, mida laval nägime, mahub tõesti keskeakriisi nimetuse alla? Ehk oskaks mõni mees neile küsimustele vastata. Igatahes jagus sellesse lavatükki huumorit (kui mitte öelda halekoomikat), stseene elust enesest (ajas korduvad) ning otsinguid. Eneseotsingut, elu mõtte otsimist, oma koha otsimist.... Kurgede minemine viis mälestustesse, lapsepõlve. Nüüd võin juba öelda, et kui selle näidendiga tegelema hakati, olin veidi hirmul. Kuidagi liiga tõsine, palju kaasamõtlemist ja keskendumist nõudev ning sissepoole vaatav oli see. Kas publik tahab midagi sellist? Kas ta on nõus tegelaste otsingutega kaasa minema?
Sel korral ise publikusse jäädes saan öelda, et need hirmud olid asjatud. Asjaosalised tegid kõvasti tööd, tulemus oli hea. Ja Võhma publik meie väikeses saalis sai osaliseks selles näidendis ja tuli kaasa. Suurepärane! Et esimene etendus on alati oma saalis, siis oleneb just esietenduse publikust see, kuidas see etendus edasi elab: kas ja kaua seda veel mängitakse, kas näitlejad saavad tiivad, mida võetakse järgmisena ette.
Sellest, et väikesel saalil on, eriti sellise etenduse puhul, omad plussid, sain paremini aru kaks päeva hiljem Paistus. Seal toimus maakondlik täiskasvanute teatripäev ja võhmakad olid „Andersoniga" väljas. Suur saal, publikuks vaid osalevate näiteringide inimesed, lava kõrge ja sügav.... Ei läinud nii nagu Võhmas. Vähemalt tundus mulle nii, jälle kord publiku poolel olles. Publik jäi kaugele ja külmaks. Kuna terve päev oli näidenditega sisustatud, siis oodati pigem midagi kerget - ei jaksa ju terve päev kaasa mõelda. Vahetu tagasiside ei tulnud kergelt - küllap tajusid seda lavalolijad.
Tulemused olid aga head. Võhma näiteringile tuli parima meesnäitleja preemia (Tarmo Suur) ja parima meeskõrvalosatäitja tunnustus (Peter Wüthrich). Tublid! Eks see tähendab seda, et õnneks jaksas vähemalt žürii mängu jälgida ja kaasa mõelda.
Aga endile ehk õpetuseks see, et igaks erinevaks ülevaatuseks, konkursiks, päevaks ei sobi üks etteaste. Kes aga jaksab mitmeid näidendeid talvega õppida ja töös hoida! Küllap tuleb sel kohal mingi kavalus appi võtta - sellele tuleb veel mõelda.
Keda huvitab, saab sellest teatripäevast lisaks lugeda 27. aprilli Sakalast.
Siiski pole see kõik. „Rassijad" on kevadeks ettevalmistanud ka kimbu monolooge. Loodetavasti on nende esitusestki peagi võimalik osa saada. Püsige siis jätkuvalt teatrilainel ja jälgige reklaami.
Ja selleks, et tegijad alati ise endast rääkima ei peaks, kutsun meie teatrihuvilisi üles aeg-ajalt teatrimuljeid linnalehes jagama. Kiitmisega saame me tavaliselt ise hästi hakkama, aga selleks, et areneda, on vaja ka kriitikat. Teritage sulge, oleme ootel!
