Kuressaare komando päästjad: parem olla natuke rohkem ebausklik kui üldse mitte
Mida päästjad ise oma tööga seotud ebausust arvavad? "Mul on uued dressid kapis," toob näite Janek Kudrjavtsev, "kui need selga paneksin, siis tuleks ilmselt kohe väljakutse õnnetusele ka. Las nad olla rahulikult seal edasi, vanad käivad veel küll," ütleb ta, kaval muie näol.
Samal nõul temaga on vanemoperatiivkorrapidaja Jüri Zabellevitš, kes arvab, et parem olla pigem natuke rohkem ebausklik kui üldse mitte. Aga sellepärast kikivarvul käima hakata pole ka vaja, et äkki "sõnub ära". Nii et ebausu jätame seekord sinnapaika.
Väljakutse kõige ootamatumal hetkel
Õnnetused tulevad pahatihti ikkagi hüüdmata. Nagu ka ühel päikselisel pühapäevahommikul pea kaks aastat tagasi. Jüri oli just mõned tunnid tagasi tööle tulnud ja juhtus aknast ilusat ilma imetlema, kui tuli väljakutse. Tegemist oli kolmanda, kõrgeima astmega ja teate sisuks - põleng Aste koolis.
Jüri leiab toonaseid sündmusi meenutades veel tänagi kiidusõnu kooli direktori kohta, kes kriitilises olukorras väga mõistlikult tegutses ja päästetööde läbiviimisel vabatahtlikke abilisi juhendas. Nüüdseks on õpilased ja õpetajad saanud end kenasti uues koolimajas sisse seada. Nagu eeskirjad ette näevad, tuli ka Aste koolis läbi viia evakuatsiooniõppus - just Jüri Zabellevitš õppuse teoreetilise osa läbiviija oligi.
Jüri muljed sellest on suurepärased. Kui räägid inimestele asjast, mille nad on kasvõi kaudselt läbi elanud, tule laastavat jõudu ja selle tagajärgi näinud, on ka koolituse mõju teine. Sind kuulatakse huviga ja osatakse luua seoseid.
Kõige tagasihoidlikum ja sõnaahtram
Jüri Zabellevitši oskused ei piirdu ainult suurte kogemustega päästealal. Kui veidi hämara valgustusega garaažis ringisebivaid päästjaid Janek Kudrjavtsevit ja Eiko Oriehovsi pildistada üritan ja see hästi õnnestuda ei taha, ulatan kaamera hoopis Jürile. "Jaa-jaa, see on tuttav riistapuu!" kiidab Jüri ja saab päästjad kerge vaevaga pildile - naeratavatena!
Eliitkomando ja ka kogu Kuressaare komando kõige pikem mees on Haamse kandist pärit Heiki Sink. Kinnitamata andmetel on ta ka kõige tagasihoidlikum ja sõnaahtram mees päästjate seas. Kirgliku kütina veedab ta kõik vabad hetked metsas. Samuti mängib ta Kaarma spordiklubi meeskonnas jalgpalli. Pärin temalt, mida on selleks vaja, et päästjaametit õppima minna.
"Eelkõige tahet ja huvi asja vastu," ütleb ta vaikselt ja lisab, et nüüd võiks teised jälle edasi rääkida.
15 aastat päästjana töötanud Gunnar Kuris vanema ja kogenuma mehena on nooremast ametivennast jutukam. Sporditegemist harrastab ta ise ja tublid spordipoisid on ka tema kolm poega, koos käivad nad jooksuvõistlustel ja vollet mängimas.
"Häirekell on oma jälje igatahes juba jätnud," oskab mees ka enda üle naerda. Mõnikord on juhtunud, et kui kodus äratuskell keset parimat uneaega heliseb, on mees krapsti püsti ja minekuvalmis - kellad ju käisid! Siis tuleb abikaasal mehele meelde tuletada, et ta on ju kodus ja nii kiire selle minekuga ka nüüd pole.
Korra läks kiireks küll, kuigi tööl Gunnar parajasti polnud, hakkas alles sinna minema. Veel oma maja ees olles märkas ta alumiste naabrite korterist suitsu tulemas. Üsna viimasel hetkel tõi ta akna kaudu korterist välja kaks väikest last. Kuigi korter sai tules kannatada, pääsesid inimesed tänu Gunnari kiirele tegutsemisele sellest õnnetusest viga saamata.
Kuidas naised-elukaaslased teid hommikul tööle saadavad, kas loevad sõnad peale? "Ei loe nad midagi," ütlevad mehed vastuseks, "nad harjunud juba...". Vaid Jüri Saar nendib, et tema naine ütleb igakord, et ole ettevaatlik. "Ega nalja polegi, muidugi tuleb olla ettevaatlik, teada täpselt, mida ja kuidas teed," kinnitab Jüri ja lükkab samas ümber arvamuse, et päästjad kangelastegusid teevad. "See on töö nagu iga teinegi," ütleb ta.
Jüri Saar, Tom Torn ja Toomas Silluste on mehed, kes paistavad silma ka sportlikkuse poolest. Toomas Sillustet kutsuvad kolleegid lausa tippsportlaseks - äsja päästekoolist lõputunnistuse saanud mees tegeleb aktiivselt rattasõidu ja rulluisutamisega ning võtab osa vabariiklikest võistlustest, kus teeb tuule alla endast noorematelegi. "Eks see sporditegemine rohkem oma lõbuks on, tervisesport pigem," räägib Toomas.
Päästjad teevad ilma spordiski
Ühele noorematest päästjatest, eliitkomando liikmele Tom Tornile võiks omistada püsikliendi staatuse Tõrise triatlonil võistlemise eest, rääkimata asjaolust, et ta aitas maakonna meistrivõistlustel Kaarma võrkpallimeeskonnal esikohale jõuda.
"Ilma Tomita," pole Jüri sõbra kiitmisega kitsi, "oleks me võinud Lääne-Eesti komandode korvpallivõistluste meistritiitli võidust ainult und näha!" Alati sõbralik ja abivalmis, on ta abiks käinud ka lastelaagris ujumist turvamas või juhendamas. Pärast nelja aastat komandos ütleb Tom, et talle meeldib siin ja kuskil mujal töötada küll ei tahaks. Jüri Saar on päästes töötanud kokku samuti 15 aastat. Alustas demineerijana. Jüri on mees, kes hoiab Kaarma valla spordiau kõrgel ja seda päris mitmel alal. Hiljuti näiteks aitas ta tuua maakondlikel võistlustel lauatennises 3. koha. Eluaastate poolest on ta küll Sillustest noorem, kuid tunnistab, et rattasõidus ja "rullitamises" teeks Toomas talle ära. Võiduvõimalus oleks tal ehk ainult juhul, kui tal uisud all oleks ja sõit jääl toimuks.
Jüri on ka väga hea ujuja. Tema oskustest sel alal on palju kasu olnud noortele ja noortega tegelejatele korraldatud veeohutuskoolitustel ning laagrites. Kõige lastesõbralikuma juhendaja mitteametliku tiitli on ta pälvinud ka Kaarma noorte päästeringi ujumiskoolitusi läbi viies. Ja kui ta tööst vabal ajal parasjagu ei uisuta ega uju, siis mängib ta lauatennist või korvpalli, suusatab, sõidab ratta või kajakiga, teeb läbi mõne triatloni ja vaatab vahelduseks telekast spordiuudiseid. Ja lõpuks - komandopealik Arne Kana. Kui meestele Väike-Maarja päästekooli aktusel lõputunnistusi jagatakse, on ka Arne hoolimata pikast vahemaast alati kohal neid õnnitlemas. Hariduse omandamisest peetakse Kuressaare komandos väga lugu. Kõigil meestel on vajalik väljaõpe olemas ja kui keegi neist soovib töö kõrvalt edasi õppida, siis leitakse selleks alati võimalus.
Aga milline on ideaalne päästja? Võtnud hetke mõtlemisaega, vastab Arne Kana: "Kui kõik Kuressaare komando mehed ühele pildile panna, siis see kokku teebki ideaalse päästja."
Ja muide, tema antud sõna pidaski paika - intervjuu ajal väljakutset ei tulnud!
