Kuressaare lossipargi dendroloogilised inventuurid
Kui 1834. aastal kustutati linnus sõjaliste objektide nimekirjast, kadus vajadus säilitada hea nähtavus ümbruskonnale, mis andis võimaluse viia ellu 17. sajandist pärit Magnus Gabriel De la Gardie valitsusaegne plaan – rajada linnuse ümbrusse park.
Ja 19. sajandi teises pooles, aastal 1861 tehtigi algust tolleaegse linnapea Hugo von der Borgi eestvedamisel pargi rajamisega linnuse põhjaküljele. Projekt telliti Riia aednikult H. Göggingerilt ja pargi rajamisel osales nii linna- kui maarahvas. Pargi rajamise käigus leitud inimluud on maetud hauakividest laotud monumendi alla ning mälestustahvlil seisab Fr. Schilleri tekst ”Mõju hästi, sa toidad inimsuse jumalikku taime.”
Eriilmelised puud
Vabakujunduslikku parki istutati rohkelt erinevaid ilupuid ja –põõsaid, sealhulgas mitmeid võõrliike, millest üksikuid isendeid on säilinud tänaseni. Enamuse pargipuistust moodustavad harilikud vahtrad, harilikud- ja läänepärnad, harilikud saared ning harilikud hobukastanid, vähemal määral poopuud, jalakad ja harilikud kuused, põõsarindes moodustavad olulise osa harilikud ja –laialehised ebajasmiinid, harilikud lumimarjad, harilikud sirelid. Sajandi lõpul asuti rajama alleed ümber kindluse asuva glassii, mille tänapäeval moodustavad harilikud vahtrad, paiguti harilikud- ja läänepärnad ning jalakad ja künnapuud. 20 sajandi algul laiendati parki linnuse idaküljele, millele on iseloomulikud hariliku kuuse rühmad ja poopuude rida. Samasse on 2002. aastal alustatud Riigipeade Pargihiie rajamist, kuhu tänaseks on tammed istutanud Kuressaaret külastanud presidentide kõrval ka Hollandi kuninganna Beatrix. Samuti on Kuressaare lossipargis Rootsi suursaadiku Lars Grundbergi ja Lions klubi maailmaorganisatsiooni teise presidendi Augusto Soliva ja leedi Helena istutatud tammed.
Puittaimi ligi sada
Saaremaa, sealhulgas ka Kuressaare Lossipargi dendrofloorat, nii kodumaiseid kui introdutseeritud liike on uuritud ja käsitletud korduvalt, rohkem kajastusi on hakanud ilmuma eelmise sajandi teises pooles. Ulatuslikumaid uuringuid puittaimede osas teostati aastatel 1952-1996. Sellesse perioodi jääb ka aeg, mil 1957. aastal võeti riigis vastu looduskaitseseadus ning Saaremaa päritolu dendroloog Aleksei Paiveli (1929-2003) tehtud ettepanekuga võeti looduskaitse alla vabariikliku tähtsusega objektidena 3 Saaremaa arboreetumit (Georg Karmla, Mihkel Ranna ja Jaan Alase) ning parkidest Kuressaare Linnapark ja Pidula mõisapark. Nimetatud perioodil on inventeeritud pargi puittaimede nimestikus 90 liiki, neist 28 kodumaist päritolu; on märgitud suuremate isendite märkimisväärsemaid mõõtmeid, näiteks kanada pappel tüveümbermõõduga 550 cm, hõbepappel 325 cm, harilik saar 373cm, harilik pöök 311cm ja kõrguste poolest harilik jugapuu 5,7 m, harilik põldvaher 16 m ja hariliku pöögi punaseleheline vorm 25 m. Nimetatud on 1952. aastal mitmeid liike, mida ei ole enam hilisemate inventuuride käigus leidunud, nagu siberi - ja balsaminulgu, harilikku mändi, mägivahtrat, hariliku saare kultivar´Pendula´, harilik toomingas, harilik kukerpuu, harilik türnpuu, raberemmelgas, punane leeder, taraenelas, ameerika pärn. 1996. aastaks on liikide arv vähenenud 78-le puittaimele.
Kokkuvõtlikult osutus tol perioodil looduskaitse all olevatest objektidest Saaremaa parkide osas ja ka üle-eestilises tähenduses dendroloogilise väärtuse poolest olulisemaks Kuressaare Lossipark. Samal perioodil on kümne aasta jooksul eraviisiliselt uurinud ja kogunud andmeid pargi puittaimede kohta endise linnaaedniku Ferdinand Adrati poeg muuseumi teadur Helmut Adrat, kelle tööd ei ole aga ametlikult avaldatud. Tema loetelu sisaldab 58 erinevat puittaimeliiki, kirjeldatud on väga põhjalikult erinevate liikide paiknemist pargi osades, samuti mõnede eksemplaride mõõtmeid ja puude arvu grupis.
Aja jooksul on tehtud ka vähemolulisi inventuure ja hinnatud pargi dendrofloorat ning võõrliikide esinemist pargis ja Kuressares tervikuna.
Paremini säilinud põhjaosa
2007. aaastal viis Tallinna botaanikaaed läbi inventuur, kui piiride täpsustamise ja otstarbekuse hindamise eesmärgil uuriti ka piirnevaid pargiosi, kontrolliti varem teada olnud puittaimeliikide olemasolu ning mõõdeti liigiti suuremate isendite rinnasümbermõõdud ning tähelepanuväärsetel puudel ka kõrgused. Nimekirju täiendati, kui parki oli tehtud juurdeistutusi või sinna oli vahepeal ise levinud uusi puittaimi. Kõige paremini säilinuks tunnistati algselt rajatud pargi põhjaosa, kus ülekaalus harilikud vahtrad, lääne- ja harilikud pärnad, harilikud hobukastanid. Dendrololoogilistest haruldustest on nimetatud harilik pöök, 2 hariliku pöögi punaselehelist vormi, amuuri korgipuu, hall pähklipuu, läiklehine pärn, mitu põldvahtrat ja jugapuud. Rohkearvulises ja liigirikkas põõsarindes on ülekaalus harilik sirel, harilik -ja laialehine ebajasmiin ning harilik lumimari, esindatud on ka harilik kikkapuu, Ungari sirel, Lemoine´i deutzia, karvane- ja harilik viirpuu, mis on nimetatud ka 1952 a –l kogutud andmetes. Liigilise arvukus on suur, 74-st puittaimeliigist on kodumaiseid liike 21. Pargi pindala on 17, 2 ha.
Et pargis oleks tagatud järjepidevus, on eelkõige vajalik põhjalik uuring puistu seisukorrale.
Digitaalne ligipääs
Kõige uuema inventuuri välitööd on läbi viidud 2010. aasta augustist oktoobrini Central Baltic Interreg Devepark projekti raames ja inventeerijaks on Tallinna Botaanikaaia dendroloogid Jüri Elliku, Olev Abner ja Anu Kaur ning arborist Ain Vammus.
Seekordne inventuur on eripärane seetõttu, et esmakordselt on nummerdatud ja märgitud kõik puud ja põõsad plaanile e. geoalusele, mis on kasutatav nii paberkandjal kui ka digitaalselt. Üksikpuu tasemel on tabelisse välja toodud puude rinnasdiameetrid (puutüve läbimõõt mõõdetuna 1,3 m kõrguselt juurekaelast); puu või põõsagrupi kõrgus ja võra ulatus; määratud haljastuslik väärtus viies erinevas kategoorias, mis plaanil kajastub erinevate värvidena ning kirjeldatakse puu tervislikku seisundit ja antakse soovitusi edaspidiseks hoolduseks.
Inventeeritud on 1048 üksikpuud ja põõsagruppi. Liigiline arvukus on pisut vähenenud 74-lt liigilt 69-le, mille hulgas kodumaiseid liike 18.
Pargi jämedaim puu on berliini pappel tüveümbermõõduga d= 383cm, samuti esineb väärikaid läänepärnasid d=235 ja 229 cm, harilik vaher d= 245cm ja jalakas d=314cm. Eesti kõrgeim hariliku pöögi punaselehine vorm 26,5 m kasvab Kuressaare Lossipargis, ja samuti eesti üks suuremaid harilikke pööke d=304cm kõrgusega 24m.
Kogu informatsioon saab lähiajal digitaalselt kättesaadavaks ka linna X-GIS kaardirakenduses.
Kuressaare Lossipargi puistu ei ole mitte väga heas seisus ja vajab üsna suuremahulist hooldust. Vajalik on nii kuivanud okste kui ka üksikute puude raie, kuna paljudel puudel on levinud erinevaid tüvemädanikku tekitavaid ja puitu lagundavaid seeni, kohati on kasvukoha substraadivaesusest ja suvisest põuast tekitatud tugevaid kasvuhäireid harilikul vahtral ja saarel, samuti ei ole kõikidel puuvõradel vajalikku kasvuruumi. Inventuuri käigus on märgitud paarkümmend puud, mis vajaksid täiendavat fütopatoloogilist uuringut, et selgitada väärikate kuid ulatuslike kahjustustega puude seisukindlust perspektiivis.
Omades nii detailset andmebaasi, on väga mugav planeerida ja korraldada puistu hooldust ja vajadusel puudegruppide või alleelõikude väljavahetamist sobivamate liikide vastu.
Kuressaare on eripärane linn saarel, mille suurimad väärtused – õdusus ja tervislik keskkkond ei tohi kiires arenguprotsessis kaduma minna, Lossipark on tänapäevani nii linnarahva kui ka turistide lemmikpaik, pakkudes meeldivaid jalutusretki ja linnulaulu ning rahustavat puudekohinat. Prioriteet on kindlasti inimsõbraliku ja ajaloohõngulise miljöö jätkusuutlik arendamine, tagades püsiväärtuste säilimise.
