Laagri korraldas Kohila Keskkonnahariduse Keskuse tegevustest ja teoks sai see Keskkonnainvesteeringute Keskuse toel.

Esmalt tutvusime Pakri poolsaare ja Pakri pangaga, laskusime alla mere äärde ja vaatasime pankrannikut altpoolt. Käisime Paldiski linnas, Peetri bastionitel ja heitsime pilgu Paldiski Põhjasadamale.

Teel Nõvale põikasime korraks ka Padise kloostrisse. Nõval külastasime vanimat tegutsevat puukirikut, saime palju huvitavat teada paiga ajaloost. Üllatuslikult nägime oma silmaga, kuidas MTÜ Eesti Viikingid liikmed kahte viikingipaati ehitaid ja kuulasime haaravat lugu viikingikultuurist. Kolmapäeval nähtud paadid lasti muuseas juba sama nädala laupäeval Nõva sadamas vette.

Õhtupoolikul Vihterpalus nägime, millega saab hakkama tuli metsas. Kuigi põleng oli neil aladel 2008. aasta mais, ei ole loodus veel selle jälgi peita suutnud. Põlendikust viis tee edasi Veskijärve liivakarjääri. Olime kui kõrbes. Ja samas selle „kõrbe " kõrval laius raba.

Meie retk jätkus maal, mis tõuseb merest. Juba Nõva kiriku juures olime teada saanud, et kunagi asus see mere ääres, aga nüüd rannast hoopis kaugel. Nõva sadamas olime paigas, kus maa tõepoolest pidevalt kerkib. Kuulasime lugu Eesti suurimast meteoriidikraatrist - Neugrundist ja selle avastamisest, vaatasime üle gneissbretšad, kivimi, mis tekkinud Neugrundi meteoriidiplahvatusel kristalse aluskorra moondekivimitest.

Külastasime ka Nõva Looduskeskust, kus tegime päevast kokkuvõtte. Edasi sõitsime läbi palumänniku mööda juba pea sajandivanust munakiviteed Peraküla randa ja meile avanes uus ime - kilomeetreid liivaranda laulvate liivadega.

Õhtuks jõudsime Tuksi Puhkemajja ööbima, kus enne öist und oli korralik teadmiste kontroll.

Järgmisel hommikul sõitsime Põõsaspea neemele - mandri-Eesti loodepoolseimasse tippu. Neem oli mähkunud uttu ja igaüks sai näha, kuidas udu üle neeme ujus. Korjasime kaasa merekarpe ja kauneid kive. Kohilas neid ju pole.

Enne, kui kodutee jalge alla võtsime, käisime veel Noarootsis. Rääkisime selle paiga ajaloost, rannarootslastest, vaatasime Pürksi mõisa, kirikut ja vanbadussammast. Keskkonnaõpetuses ei käsitle pelgalt looduskeskkonda vaid ka sotsiaalset, majanduslikku ja kultuurikeskkonda. Nii oli meie looduslaagriski põimitud Loode-Eesti erinevate paikade ajalugu, kultuur ja loodus.

Meie siirad tänud kuuluvad Heiki Hepnerile, kelle eestvedamisel looduslaager teoks sai. Loodan, et sellest retkest sai alguse meie kooli kevadise looduspraktika traditsioon.

PS. Veel enne kui looduslaargri noored Kohilasse tagasi olid jõudnud, helistati Tuksilt vallavalitsusse ja kiideti ning tänati viisakaid ja haruldaselt kenasti käituvaid Kohila noori.