Viimsi poolsaare sünd Veel 15 000 aastat tagasi laius Eesti kohal jääväli. Enam kui kilomeetri paksune mandrijää kattis praeguse Norra, Rootsi, Soome ja Taani, täitis kogu Läänemere ning ulatus lõuna pool kuni Valgeveneni. Selle tohutu jäämassiivi äär liikus nagu hiiglasuur buldooser, kujundades niiviisi tänapäevast pinnamoodi. Liikuv jää tõi põhja poolt kaasa suuremaid ja väiksemaid rändrahne ning kive. Ligikaudu 14 000 aastat tagasi läks siinne kliima soojemaks ning jääkilp hakkas tasapisi sulama. Selle tõttu tekkinud veemass kogunes algul madalamatele aladele ja hiljem kujunes jääserva taha praeguse Läänemere kohale Balti jääpaisjärv. Selle järve veetase oli nüüdsest merepinnast palju kõrgem. Eesti ala vabanes igijääst lõplikult umbes 12 500 aastat tagasi.

Ligikaudu 11 600 aastat tagasi murdis vesi tänapäevase Rootsi keskosas Billingeni mägede kohal jääpaisjärve ja Atlandi ookeani vahelt läbi ning veetase hakkas kiiresti langema. Kõrgemates kohtades kerkisid veest saared. Üks saar oli Toompea kohal ja teine Viimsi poolsaare keskosas Lubjamäel. Pärast veetaseme kiiret alanemist jäi see siiski praegusest kõrgemaks. Järgnevatel aastatuhandetel veetase kõikus alla- ja siis jälle ülespoole, kuid keskmise taseme aeglane langemine siiski jätkus ning umbkaudu 8000 aastat tagasi sai saarest esmakordselt Viimsi poolsaar oma esialgsel kujul.

Esimesed asukad

Võib-olla olid esimesed Eesti alale jõudnud inimesed kütid, kes suviti kuumuse ja sääskede eest sulavate jääliustike juurde pagevaid põhjapõdrakarju jälitasid? Seni on vanimad jäljed inimtegevusest leitud Pärnumaal iidses Pulli asulakohas ning neid hinnatakse umbes 11 000 aasta vanuseks. Esimesed leiud inimasustusest Viimsi poolsaarel jäävad tunduvalt hilisemasse aega. Pärnamäe küla lõunaosas asunud kruusakarjääri rajamisel hävitati aastakümneid tagasi ligikaudu 4000 aasta vanune asulakoht. Õnneks on sealt olemas mõned savinõukillud, mille vanust on võimalik määrata. Samast perioodist on pärit Miiduranna külast Pihlaka talu põllult 1954. aastal leitud kivikirve katke, millel silmast alates puudub kannaosa. Lisaks sellele on juhuleidudena olemas Tammneeme ja Randvere küladest ning Muugalt leitud neli paadikujulist sisseuuristatud varreauguga kivikirvest, kuid need on pärit hilisemast ajast ehk umbes 3000 aasta vanused. Kirved võisid olla kasutusel nii tööriistadena kui ka relvadena või isegi identiteeti ja staatust rõhutavate esemetena.

Veelgi hilisema aja inimtegevusest annavad tunnistust lohukivid. Tänapäevaste vahenditega ei ole paraku võimalik kividesse lohkude tegemise aega määrata, kuid arvatakse, et need on uuristatud I aastatuhandel eKr. Üks selline kivi asub Äigrumäe külas ja teine Viimsi poolsaare naabruses Aegna saarel. Lohkude algne tähendus võis olla seotud esivanemate kultuse ja viljakusemaagiaga.

Asustus I aastatuhandel Poolsaare keskosas asuvast Pärnamäe külast avastatud kivikalmed ning asulakoht pärinevad aastatest 1…500 pKr. Arheoloogid on sealt leidnud mitmesuguseid esemeid: rauast karjasekeppnõela tükke, põletamata, nõrgalt põletatud ja tugevasti põletatud inimluid, savinõukilde, põlenud kive, šlakitükke, rauast noa, rauast habemenoa, rauast odaotsa, rauast vikati tükke ning pronksehteid. Tänaseks on kalmed kahjuks lõhutud. Järgnevast inimasustusest siinmail annavad tunnistust mõned arheoloogilised juhuleiud.

Muinasaja lõpusajandid

Selle aja Eesti rannikuala asustuse kohta on erinevaid arvamusi. Ühed uurijad arvavad, et mererand ja saared olid asustatud püsivalt ning kohalike elanike peamiseks elatusallikaks oli kalapüük ja hülgeküttimine. Teised on jõudnud seisukohale, et rannapiirkonnas püsielanikke ei olnud ning siin elasid kaugemate sisemaa külade elanikud vaid periooditi, st ainult kalapüügihooajal (kevadeti ja sügiseti) ning ajutisteks peatuspaikadeks kasutati kergehitisi. Kolmandad väidavad, et kalda läheduses oli üldse ohtlik elada, sest nii oldi kurjade kavatsustega võõrastele meresõitjatele oma majapidamistega kerge saak. Taani hindamisraamatus mereranna läheduses paiknevate külade kohta andmed peaaegu puuduvad. Võib ainult oletada, et 13. sajandi algul olid Viimsi poolsaare rannikuala ja lähisaared võrdlemisi inimtühjad. Siin võis olla vaid üksikuid kaluriperesid ja ajutisi kalastuspaiku ning püsiasustus oli jätkuvalt ainult poolsaare keskosas.

Keskaja algusaastad Henriku Liivimaa kroonika järgi jõudis Taani kuninga Valdemar II laevastik 1219. aasta kevadel Tallinna lahele. Peagi seadis taanlaste sõjavägi end sisse tollal veel Lindaniseks nimetatud Toompeal. Eestlaste poolt oli sealne linnus äsja võitluseta maha jäetud. Henriku sõnade kohaselt lammutasid taanlased vana linnuse ja hakkasid ehitama uut. Siiski ei jäänud toimumata sõjalised kokkupõrked vallutajate ja eestlaste vahel, milles viimased said paraku lüüa.

Veel samal aastal ristisid Taani preestrid Tallinna läheduses asuvate külade elanikud. Ühtlasi koostasid nad nimistu, kuhu kandsid külade suurused adramaades ning valdajate nimed. Aastatel 1239–1260 oli Tallinnas piiskopiks mees nimega Thorkill ning arvatakse, et tema poolt või tema korraldusel varasemad ülestähendused 1241. aastal korrastati ja nende põhjal koostati Taani hindamisraamatu (Liber Census Daniae) Suur Eestimaa nimistu. See kujutab endast valdustiitlite ja adramaade loendit siinse Taani maaomandi ulatuses ning oli arvatavasti mõeldud kirikukümnise arvestamiseks läänistatud maadelt. Selle üriku kahekümne seitsmel ladinakeelsel leheküljel märgitud külade hulgas on Viimsi poolsaare küladest ainsana nimetatud seitsme adramaaga Uianra (Vianra, ka Uianre, Vianre või Viama).

Kust võiksid arheoloogid otsida selle küla kunagist asukohta? Taani hindamisraamatust see ei selgu. Varem on arvatud, et võib-olla asus Uianra kas Lubja või Pärnamäe külade alal. 1991. aastal paigaldati I aastatuhandest pärit muinaskalmete lähikonda Viimsi esmamainimise 750. aastapäeva tähistav mälestuskivi, sest kusagile mujale seda panna ei teatud. Viimastel aastatel on siiski hakatud oletama, et pigem asus muinasaegne küla hilisema Viimsi mõisa härrastemaja lähiümbruses. Igatahes mõningatele arhiivandmetele tuginedes on seda alust arvata.