Kus tegijaid, seal nägijaid: Viimsi Kooliteatri etendusi on vaatamas käinud 50 000 vaatajat
Mis see teater ikka muud on kui lugude jutustamine. Neid lugusid on Viimsi Kooliteater 20 aasta jooksul jutustanud päris palju. Enamus neist kuulub maailma toredamate ja ilusamate muusikalide hulka, nagu “Helisev muusika”, “Mary Poppins”, “Oklahoma”, “West Side Story”, “Džässis ainult tüdrukud”, “Grease” “Fame” jne. Lisaks lasteetendused “Lumivalgeke ja seitse pöialpoissi” ning “Lumekuninganna”, mida käidi vaatamas lasteaedade kaupa ja kus vaatajate pisikesed jalakesed vaevu põrandani ulatusid.
Vanemad inimesed mäletavad ehk meie etendusi Viimsi mõisas, mis jutustasid Maria ja Johan Laidoneri perekonna ja Eesti riigi loomise loost. Rannarahva lugudest ja lauludest kõnelesid aga Viimsi Kooli õpetajad ning see andis pisikese pildi Kingu talus ja selle ümbruskonnas elanud rahvast XX sajandi alguses.
Viimsi Kooliteatris on 20 aasta jooksul kindlasti osalenud rohkem kui 1000 näitlejat, lauljat, muusikut ja tantsijat, sest kokku tuleb erinevaid lavastusi üle 30 ja erinevaid etendusi on kokku mängitud üle 200 korra. Me oleme tõesti rikkad ja õnnelikud ning seda tänu teile, meie toetajad ja vaatajad, kes te kindlalt lööte rekordi meie ilusate ümmarguste arvude reas.
Pika arvutamise ja meenutamise tulemusena julgeme väita, et meie etendusi on vaatamas käinud umbes 50 000 vaatajat. Seda nii Viimsi Kooli aulas, Viimsi Huvikeskuse saalis, Viimsi Rannarahva muuseumis, Viimsi mõisas, Viimsi Spordihallis, Rohuneeme kalmistu kõrval oleval platsil ja Viimsi mõisa taga mäel, kus oleme koos noorte tantsijatega teinud toredaid suveetendusi. Viimsi Kooliteatri tööst ja tegemisest arvab meie kooli tugikeskuse juhataja Lemme Randma nii:
“Olen meie kooliteatri projektidele kaasa elanud publiku seas juba algusaegadest saadik, viimasel ajal osades ka kaasa löönud ja viimases ka väikeses näitlejaosas. Väikeses küll, aga mõtlema pani see mind hoopis teisel ja laiemal tasandil.
Jah, kooliteater on tore ja energiarikas ja fantastiline ja …. kõike veel ja veel. Ja kooliteatril on tegelikult suur roll ka väärtuskasvatuse seisukohalt.
Nendes projektides saavad osaleda KÕIK, kes soovivad kaasa lüüa – kõik, kellel on julgust, tahtmist, valmisolekut. Ja seda olenemata vanusest. On võrratu olla õpetajana koos noortega prooviruumis ja laval – põlvkondade sidusus – piirid kaovad. Võrdne tasand, kus kõikidel on ühine eesmärk.
Pean oluliseks väärtuseks, et selles saavad kõik olla loojad!
Lugu on olemas, aga see, kuidas lugu sünnib kõikide ühistest mõtetest ja tegutsemisest – vaieldes ja täiendades, rõõmu ja ärevusega, on tohutu sünergiaga. Ja kõikidel osalistel on sõnaõigus ja -vabadus.
Ja kõige olulisem – kõik etendused on kandnud endas sõnumeid, mida erinevad põlvkonnad koos on saanud lahti harutada. Rollides mängitakse läbi tohutult erinevaid inimlikke olukordi ja tundeid. Suhestutakse nii nagu tänasel päeval seda aina vähem ja vähem tehakse.
Tuuakse avalikuks teemad, mis on aktuaalsed ja vahel ka probleemsed, ning otsitakse lahendusteid – vastatakse küsimustele, mis paljudel on võibolla hinges, kuid millele ei ole olnud vastuseid.
Näitena ehk viimasest etendusest see, kuidas tekivad valestimõistmised, usaldamatus, tõlgendused. Kuidas noortel on raske täna valikuid teha – neid on palju, sageli ei lähe noore ja vanema soovid kokku, puudub julgus võtta vastu riske. Mis toob lahenduse? Julgus, sõbrad, kirg, sihikindlus, armastus – kõik väga olulised väärtused! Oluline on see, et inimesed on koos ja seeläbi ka õnnelikud.
Need noored, kes osalesid, said kõigest sellest veel mitu korda rohkem puudutatud ning usun, et nende tunnetemaailm ja kogemused on selle läbi palju rikkamad. Lõpuks said nad jagada ka andmisrõõmu – rõõmustades väga paljusid vaatajaid ja kaasaelajaid oma eheda ja tundeküllase hoogsa etendusega.”
Siinkohal tahan tänada ka kõiki tegijaid, sest ainult seal, kus tegijaid, on ka nägijaid.
