Küsime tasu ja hoolimist

Ka Võhma kooli õpeta­jate esindus käis ok­toobrivaheajal Toompeal toimunud miitingul. Nende palganõudmiste ja streigiäh­varduste peale ütleb üks osa inimesi jätkuvalt: õpetajad saavad piisavalt palka, mida nad endast mõtlevad.

Tõepoolest, paljude teis­te elualade esindajatega või paljude meie linna elanike sissetulekugagi võrreldes saabki piisavalt, ja mõnele näib, et paljugi.

Tegelikult on õpetajate (lasteaiaõpetaja, üldhari­duskooli õpetaja, kutseõpe­taja, ...) töötasust räägitud liiga palju. Just nimelt rää­gitud. Ja siis ikka sellest, et seda peaks tõstma või et seda ei saa tõsta. Tõstmise endani jõutud polegi. Kui parematel aastatel mõned protsendid juurde rehken­datigi, siis järgnevatel need jälle vähemaks sehkendati.

Ei kirjutagi selleks, et õpetajate nõudmisi kuida­gi õigustada. Seda polegi tarvis: need nõudmised on õigustatud. Küll aga tahaks veelkord öelda neile, kes õpetajate käitumisega rahul pole, et niisugune teguviis on vajalik meie kõigi huvi­des. On vajalik, et oluline hulk inimesi ühiskonnas oleksid milleski ühte meelt, seisaksid ühe eest - meie kõigi väärilise töötasu, inimväärse elu ja sotsiaalse kindlustatuse eest. Õpeta­jate ja nende toetajate tulek miitingule oli oluline ette­võtmine pööramaks tähele­panu paljudele probleemi­dele. Kooli ja õpetaja suhtes on ühiskonnal (kogukonnal) suured ootused. Seda, mis meie ümber näib halvasti või puudu olevat, pannakse ikka koolile süüks. Ka aas­tate ja aastakümnete pärast. Siis on meie praegused õpi­lased tööjõud, maksumaks­jad, riigi-keele-kultuuri arendajad-säilitajad. Kui õpetaja küsib palka, küsib ta kõigi jaoks: tööd töötu­le, sotsiaaltoetust puudega inimesele, kerkimist mii­nimumpalgale, tulubaasi omavalitsusele, märkamist, hoolimist, otsustamist, te­gutsemist....

Kerge ei ole kellelgi. Vä­him, mida teha saame, on toetada neid, kes saavad küsida. Ja küsija suu pihta, teadagi, ei lööda.