Kust kohast on pärit meie perekonnanimed?
Arvatavasti on paljud inimesed mõnel surnuaial ringi jalutades ja hauatähiseid silmitsedes tähele pannud, kui palju on meil erinevaid perekonnanimesid. Suur osa neist on eestipärased ja kindla tähendusega.
Teised on ilma tähenduseta, kuid samuti justkui eesti keelele omased. Ning kolmandad on üsna selgelt võõrapärased. Võib-olla on mõni endalt küsinud - milline siis on meie perekonnanimede päritolu?
Ilma perekonnanimedeta
Enne 19. sajandit eesti talurahval perekonnanimesid ei olnud. Eestlasel oli ainult eesnimi ja teda teati talu järgi, kus ta elas. Rätsepa talus elavat Marti kutsuti Rätsepa Mardiks. Kui Mardi isa Juhan oli elanud samas talus, võis nimi olla pikem - Rätsepa Juhani Mart. Mõnikord võeti appi ka vanaisa nimi - Rätsepa Jüri Juhani Mart. Tema naist kutsuti Rätsepa Mardi Liisuks. Kuna talurahvas sel ajal väga palju ühest kohast teise ei liikunud, siis sellest inimestel vahetegemiseks piisas.
Üldine nimedepanemine
Olukord muutus, kui Venemaa valitseja Aleksander I vabastas aastatel 1816-1819 Eestimaa ja Liivimaa kubermangude talupojad päris orjusest ning talurahvas sai suurema liikumisvabaduse. Aastatel 1823-1835 järgnes sellele nimede reform, mille käigus said kõik eestlased endale ametlikud perekonnanimed. Lisaks eesti keelest võetud nimedele oli perekonnanimede hulgas palju võõrapäraseid (näit. germaani, slaavi). Sageli võeti nimeks talu nimi, kus elati. Nii võis Rätsepa Mardi uueks nimeks saada Mart Rätsep.
Teinekord võeti appi isa nimi ja Rätsepa Juhani Mardist sai Mart Juhanson. Tihtipeale võeti perekonnanimeks mõne eseme, looma, linnu, kala, loodusobjekti või loodusnähtuse nimi.
Kuidas nimesid pandi?
Kehtis kord, et lähikonnas võisid sama perekonnanime võtta vaid sugulased. Juhtus küll ka, et sulanegi sai peremehe nime. Mõnikord oli jälle nii, et sama pere pojad võtsid endale erinevad perekonnanimed. Talurahvale anti nõu, milliseid nimesid valida.
Äksi koguduse pastor Otto Wilhelm Masing andis talurahvale õpetust perekonnanimede võtmiseks ühes 1822. aasta Maa rahva Nädalalehe numbris ja soovitas muuhulgas lähisugulastel valida üks ja sama nimi. Nimesid pandi mõisate kaupa. Talupojad kutsuti mõisa härrastemaja või valitsejamaja juurde, kus neid võttis vastu nimedepanemise komisjon.
Selle eesotsas oli sageli mõisahärra ise ning komisjoni kuulusid mõisa ametimehed ja kirikuõpetaja. Enamasti said talumehed perekonnanimesid ise valida, aga kui see liiga raskeks osutus, siis oli komisjon abiks.
Korduvad ja kordumatud nimed.
Päris paljusid perekonnanimesid pandi erinevates kohtades korduvalt. Sellised nimed olid näiteks Saar, Tamm, Juhanson, Lepik, Sepp, Karu, Mägi, Peterson, Kukk ja Kask. Neist kolme esimest pandi lausa enam kui 200 korral. Seega ei ole kõik samanimelised omavahel sugulased.
Aga on ka kordumatuid nimesid, mille kandjad võivad end kindlalt sugulasteks pidada. Selliseid nimesid pandi ainult ühes kohas.
Nimede eestistamine
Üldise perekonnanimede panemise käigus aastatel 1823-1835 said paljud eestlased endale võõrapärase või halvasti kõlava nime. Üksikutel juhtudel oli selliseid võimalik kohe muutma hakata.
Massiline nimede muutmise kampaania toimus 1930ndatel aastatel. Selle käigus sai uue eestipärase nime umbes 200 000 inimest. Eestistamise tulemusena paljud varasemad perekonnanimed hääbusid ning hulgaliselt tekkis uusi nimesid. Perekonnanime järgi sugulust eeldada muutus keerulisemaks ja eksimis võimalus suuremaks.
Perekonnanimed tänapäeval
Praegu kannavad Eestis elavad inimesed hinnanguliselt umbes 100 000 erinevat perekonnanime. Neist üle poole on eestipärased, kuid palju on ka slaavi, germaani ja soome nimesid. Muud päritolu perekonnanimesid on juba tunduvalt vähem.
