Kuulmispuudega noormees lõpetas magistriõpingud kiitusega,uurib vähivastaseid ühendeid ja kinnitab, et inimene seab vaid ise endale piirid

 (8)
Kuulmispuudega noormees lõpetas magistriõpingud kiitusega,uurib vähivastaseid ühendeid ja kinnitab, et inimene seab vaid ise endale piirid
Marek Kõllo usub, et erivajadustega inimese elu kvaliteedi määrab tema isiksusFoto: erakogu

Rae vallast pärit noormees Marek Kõllo pole kunagi pidanud õigeks mõelda, mida ta kõike tulenevalt oma erivajadusest ei saa, vaid elab täiel rinnal ning tegeleb TTÜ-s süvendatult uurimisega, mille tulemusel võib maailm juurde saada potentsiaalse vähiravimi.

Lõpetasite 2012. aastal Tallinna Tehnikaülikooli cum laude rakenduskeemia ja biotehnoloogia alal. Millisena diplomivastuvõtmise hetkel maailm paistis, tundus see avatud ja võimalusterohke või keerlesid peas küsimused, mis edasi saab?

Magistrikraadi vastu võttes tundus maailm tõesti avatud ning võimalusi oli palju. Mitte ainult nii, et lahtisi uksi-võimalusi oleks palju, vaid ka tundsin, et ma suudan ja saan hakkama. Enesekindlust ja eneseusku andsid suurepärane õppetöö, edukas keemilise sünteesi alane praktiline töö teaduslaboris ning olen ka keemiaettevõttes praktikat teinud. Olen igal pool hakkama saanud ning võimalusi edasise elu kujundamiseks oli tõesti. Lisaks tundsin diplomi kättesaamisel seda, et mind on märgatud, tähele pandud ning kogu see raske töö õpingute vältel on tasutud ja olen eeskujuks teistele. Juba põhikooli esimestes keemiatundides teadsin, et tahan ülikooli keemiat õppima minna ning olen kogu tee sihikindlalt käinud. Oli väga meeldiv kaks korda tõdeda, et olen õigeid valikuid teinud ning jõudnud päris kaugele, sinna, kuhu olen alati tahtnud jõuda.

Kuhu Teie tee on välja jõudnud?

Olen praeguseks jõudnud doktorantuuri ning tegelen teaduslaboris põneva uurimisteemaga, mille kallal olen tööd teinud juba bakalaureuseõppe aastatest. Uurimisteema sisuks on ühe bioaktiivse ühendi täiskeemiline süntees ning tegemist on tõesti mahuka ja keerulise tööga. Vaatamata keerukusele, tekitas see teema minus juba alguses huvi ja põnevust ning on muutunud aja jooksul mulle südamelähedaseks.

Väga põnev, millist bioaktiivset ühendit uurite ja kuidas uurimustulemus võib edaspidi tavainimesi puudutada?

Tegemist on steroidsete ühendite,9,11-sekosteroolide perekonnaga, mida leidub looduses väga väikestes kogustes, peamiselt korallides. Sellesse perekonda kuuluvatele ühenditele on omistatud erinevad bioaktiivsused, alates põletikuvastasest toimest kuni antihistamiinseni, kuid kõige huvipakkuvam on nende ühendite vähivastane toime. Meie uurimisgrupi eesmärk on välja töötada üldine sünteesiskeem perekonda kuuluvate ühendite saamiseks, et tagada odavam ja lihtsam juurdepääs nendele ainetele, mis küll pakuvad praegu teaduslikku huvi, kuid edaspidi oleksid antud ühendid potentsiaalsed ravimikandidaadid vähiravis.

Mis on see, mis süstib inimesse saavutusvajadust või on saavutusvajadus rohkem geenidega kaasa antud?

Ma usun, et edu on rohkem inimeste iseloomuomadustes ja mõtlemisviisis kui geenides. Üsna oluliseks omaduseks pean ma töökust, sest alati saab raske tööga kaugele jõuda. Lisaks aitab edule väga palju kaasa, kui inimene on sihis ja endas kindel ning usub endasse. Nii nagu need omadused on aidanud mul ka jooksumaratoniks treenida ja SEB sügisjooksul 42 kilomeetrit suurepäraselt läbida. Ma olen teinud kõike iseenda jaoks, soovisin teada saada, milleks ma võimeline olen. Ma õppisin, et oma teadmistejanu rahuldada, mitte just niivõrd hindele. Soovisin detailideni aru saada ja mõista, kuidas ümbritsev maailm toimib. Ma arvan, et just see sügav tahe inimestes endas ja soov saada paremaks, targemaks(eneseületus) on saavutusvajaduse alus.

Kui palju võib mõjutada või kas üldse mõjutab inimese saatust riik, kus ta elab?

Riik peab võimaldama igale inimesele juurdepääsu haridusele, töökohale; võimaldama inimestel ühiskonnaelust mitmekülgselt osa võtta. Mina kui kuulmispuudega inimene vajan näiteks õppetöös viipekeele tõlki, mida riik võimaldab paraku üsna piiratud mahus. On aga andekaid noori kurte, kes tahavad kõrgkoolis edukad olla, kuid on siiski sunnitud osadele loengutele minemata jätma (sest ilma viipekeele tõlgita ei saa aktiivse kuulajana loengust osa võtta) ning on sunnitud tekkinud teadmistelünka muul viisil (tihtipeale rohkema vaeva ja tööga) täitma. Või on koguni kurte, kes on sunnitud toetusraha puuduse tõttu akadeemilisele puhkusele minema ja nii õppetööst kõrvale jääma. Viipekeele tõlketeenuse puudumine ei ole põletav ainult haridusmaastikul, seda probleemi kohtab igal pool kuulmispuudega inimeste argielus.

Loe veel

Nii et inimese elus piire ei ole, kui inimene ise neid ei näe, aga erivajadustega inimestel on paljusid asju raskem kätte saada. Mida arvate, mis Teie elus oleks teisiti, kui Teil poleks erivajadust?

Tõesti, piirid ja takistused on inimestes endas. Erivajadustega inimesed on õppinud koos oma puudustega elama ja abivahenditega saab elada täisväärtuslikult. Ja kui puuetega inimene on kord nii kaugele jõudnud, siis on tema isiksus erivajaduse üle võitu saanud. Niimoodi, et isegi kui ei oleks erivajadust, ei oleks selle inimese elus midagi teistmoodi – selle inimese elu määrab isiksus. Ma arvan, et nii on ka minuga.