Poliitilised olud ja ka otsustajate argus, kes nende jaoks olulisest poliitilisest korrektsusest lähtudes ütlevad, mida tohib ja mida ei, ei ole alati kõikide seda väärivate inimeste mälestamist lubanud.

Kuid mälestamine ei tarvitse ilmtingimata olla üleriiklik. Nii koguneb juba 1994. aastast alates igal aastal 13. juulile lähemal nädalavahetusel Kõnnu metsadesse, Järvi järvede juurde seltskond, mis koosneb Kuusalu muinsuskaitsjatest, Õhuväe esindajatest ning sõjaaegsetest lennuväe veteranidest, et mälestada 1941.aasta suvelahingutes metsavendadena langenud Eesti lennuväelasi.

Teatavasti põgenes 1941. aasta 27. juunil Jägalast, kus baseerus Nõukogude Armee 22. Territoriaallaskurkorpuse korpuse juurde Eesti lenduritest formeeritud üksik lennusalk, umbes 85 protsenti lendavast koosseisust metsa, et alustada metsavennana võitlust Eesti vabaduse eest.

Innustajaks lenduritele olid kapten H. Anelini põgenemisel oma kaaslastele lausutud sõnad: “Mehed, me oleme Eesti ohvitserid ja andnud oma vande eesti rahvale, me võtame oma saatuse endi määrata. Metsad on vabad. Kes julgevad ja tulevad kaasa?”. Kõhklejaid ei olnud.

Paraku, sõda on sõda ja nii toimus 13. juulil ainult püstolitega relvastatud lennuväelastel raske lahing neid haarama saadetud ülekaalukate NKVD piirivalvevägedega. Piiramisrõngast murti küll läbi, aga kolme mehe elu hinnaga. Langesid kpt. Juhan Kalmet, kpt. Arnold Streimann ja n-ltn. Martin Terts. Juba mõni päev varem oli langenud kpt. Oskar Aksel.

Kuid ega sõjategevus selle lahinguga ei lõppenud. Tasapisi liiguti sakslastele vastu ja pärast rindejoone ületamist jätkas valdav osa lendurohvitsere üsna varsti võitlust major Hirvelaane pataljonis, mille koosseisus osaleti Tallinna vabastamisel.

Kokku langes 1941.aasta suvistes Eesti vabastamislahingutes seitse lendurohvitseri ja üks motorist. Lisaks ülalmainituile veel n-ltn Leino Oru, Vello Maks ja Eero Saag ning aviomotorist vanemseersant Herman Tombah.

Langenute mälestamiseks paigutati 1942.aasta suvel Järvi järvede juurde vastava tahvliga mälestuskivi. Uue Nõukogude okupatsiooni alates mälestustahvel ühe kohaliku elaniku poolt kõrvaldati ja peideti, kuid, kuna peidetud tahvlit ei õnnestunud enam leida, asendati tahvel tänu Kuusalu muinsuskaitsjatele 1994.aastal uue mälestustahvliga.

Sellest ajast peale on Kuusalu muinsuskaitjatel, õhuväelastel ja sõjaaegsetel lennuväe veteranidel traditsioon, viia langenute mälestamistseremoonia läbi igal aastal. Nii ka tänavu.

Eile koguneski mälestuskivi juurde soliidne seltskond, eesotsas Õhuväe staabiülema, Sõjaaegsete Eesti Lennuväelaste Ühenduse esimehe ja Kuusalu pastoriga, et jätkata iga-aastast traditsiooni.

Enne Lendurite Kivi juurde tulekut käidi aga veel teisegi mälestussamba juures, mis paikneb Anija vallas Kõrve külas. See mälestussammas pandi 2000.aastal endise Aruhärma talu peremehe Hans ja perenaise Maria Oskari mälestuseks, kes teise grupi lenduritest metsavendade abistamise eest 19. augustil 1944 metsikult mõrvati. Ka sellele sambale asetati lilled ning vaikuseminutil meenutati ustavaid sõpru.

Siinkohal tuleb märkida, et lisaks muinsuskaitsjatele, õhuväelastele ja lennuväeveteranidele osales üritusel arvukalt teisigi osavõtjaid, kellede hulgas paistsid silma nii mitmedki endised tuntud lennusportlased. Üritus möödus soojas ja sõbralikus õhkkonnas, kusjuures ettekannetega esinesid ka Kuusalu isetegevuslased, peale mälestamist aga istuti koos ja söödi, nagu igal aastal, maitsvat sõdurisuppi.