Kvartett aegade lõpust

8. märtsi õhtul toimus muusikakoolis pisut eriline kontsert — Eesti paremad kammermuusikud Arvo Leibur, Henry-David Varema, Toomas Vavilov ja Peep Lassmann kandsid ette 20. sajandi helilooja Olivier Messiaeni teose „Kvartett aegade lõpust”.

Lisaks suurepärasele esituskoosseisule oli kontsert eriline seetõttu, et nii omapärse helikeelga muusikat kuuleb muusikakoolis vähevõitu. Pedagoogiliseks repertuaariks on ju lihtsam muusika, tihti klassitsismi-romantismi ajastust pärit. Ka muusikaloo õppeprogrammist on 20. sajandi muusika justkui välja unustatud.

Prantsuse helilooja Olivier Messiaen (1908–1992) on muusikaajaloos omaette nähtuseks. Ta töötas välja individuaalse helikeele, mille mõjutajateks on olnud keskaegsed laadid, gregooriuse koraal, india rütmika. Huvi linnulaulu vastu, mida ta jäädvustas ja uuris üle 40 aasta, on tunda paljudes tema teostes, kaasa arvatud kvartetis. Pianist Peep Lassmann käis eelmisel õppeaastal Sauel soolokontserdiga, kus mängis muuhulgas ka Messiaeni lindudeteemalisi klaveripalasid. Nii et seekordset kontserti võib ka võtta kui idee edasiarendust.

„Kvartett aegade lõpust” („Quatuor pour la fin tu temps“), on kirjutatud väga ekstreemsetes tingimustes 1940. aastal Saksa vangilaagris Poolamaal. Esiettekanne toimus jaanuaris 1941, esitajaks vangist helilooja ise (püstklaveril, millel klahvid aeg-ajalt kinni jäid) koos kolme vangikaaslasega, kuulajaiks aga 5000 vangi. Esiettekande järel ütles Messiaen, et tal pole olnud kunagi nii keskendunud ja mõistvat publikut.

Tänapäeva inimene mõistab seda muusikat kindlasti teistmoodi, kuid minu meelest kuulas Saue publik teost huviga.

Messiaen tegeleb teoses ajatuse ja igavikulisuse küsimustega. Usk on olnud tema loomingu suurim mõjutaja, see kumab läbi ka mängitud teosest. Nii muusikalise materjali kui ka sisu poolest on mõned osad omavahel seotud. Teine ja seitsmes osa räägivad mõlemad inglist, kes kuulutab aegade lõppu. Nii viienda kui ka kaheksanda osa teemaks on Jeesuse igavikulisus.

Muusikaliselt eristuvad teoses peamiselt kaks faktuuritüüpi. Soolopillid mängivad pikki liine koos akordilise klaveripartiiga, nagu näiteks teises osas, pealkirjaga „Ingli vokaliis, kes teatab aegade lõpust”. Kontrastiks sellele – rütmiliselt aktiivne ja jõuline pillide unissoon fortes, näiteks kuuendas osas, pealkirjaga „Pöörane tants seitsmele trompetile”. Teose raskeimad esituslikud probleemid ongi kiirete käikude koosmäng, sest rütmipilt on tõeliselt keeruline ning pikkade nootide-meloodiate väljakandmine. Interpreetide keskendumine pandi selles osas proovile, sest lapsed kippusid kohati saalis nahistama.

Õpilaste jaoks oli kontserdil kõige raskem kuulata just pikki aeglasi liine. Messiaen on muidugi määranud mitmele osale ka ekstreemselt aeglased tempod. Õpilased avaldasid ka arvamust, et meloodiad tundusid imelikud. Ainult mažoori-minooriga harjunud kõrvale mõjuvad Messiaeni eripärased laadid kindlasti ootamatult. Siit järeldub, et muusikalise silmaringi laiendamiseks tuleb rohkem eripalgelist muusikat tutvustada. Paar õpilast siiski ütles, et kontsert meeldis. Huvitavaks peeti ka pillide kooslust: viiul, tšello, klarnet ja klaver. Mind isiklikult liigutab Messiaeni muusika rohkem kui nii mõnigi muu 20. sajandist. Hea esitus laskis teose meeleoludesse täielikult sisse elada. Kergelt õõvastav ettekuulutus kolm päeva hiljem toimunud Jaapani katastroofile…

Kvarteti kaheksat osa seletas Olivier Messiaen maailma loomisega: „Loomine, mis kestis 6 päeva, pühitseti jumaliku hingamispäevaga, puhkepäev jätkub igavikku ning saab kaheksaks — lõpmatuks valguseks, lõpmatuks rahuks.” Helilooja nägemuse järgi ootab maailma lõpus ees samuti lõpmatu rahu.

Kontsert toimus Eesti Interpreetide Liidu toel: www.interpreet.ee