Läbi rahvatarkuse suvest sügisesse


Läbi rahvatarkuse suvest sügisesse
Koigi Vallaleht

Vanasőnad ja rahvakalendri tähtpäevad annavad palju toredaid viiteid. Kui need ütlemised paika peaks, siis saaks nii mőndagi elus teisiti planeerida. Aga ju neil ikka mingi tagamőte on, ega neid päris muidu ka kirja pandud ole.

Kuidas külvad, nőnda lőikad, ütleb eesti vanasőna, mis ikka meelde tuleb, kui peenra kohale kummardud. Pole sellega päris nőus. Just see aasta on minu jaoks selle väite ümber lükanud. Külvasin nagu igal aastal, aga lőikamine jäi vőrreldes möödunud aastatega kuidagi kesiseks. Kindlasti on ka teisi arvamusi ja kogemusi. Vőta näpust siis seda vanasőna.

Jaagupipäeva (25. juuli) udu kuulutab head kartulisaaki, jaagupipäeva kägu aga pikka sügist. Nüüd on viga selles, et üles ei kirjutanud ja vőrrelda pole millegagi. Igatahes saagiga nuriseda ei saa, tsipa väikesepoolsed on, aga mugulaid selle eest palju. Kes neid sorte teab. Vőib olla peabki nii olema. 

Kui enne jüripäeva (23. aprill) müristab, tuleb soe kevad, kui peale mihklipäeva (29.sept) müristab, tuleb soe sügis. Jüripäeva müristamine jäi tähele panemata, nüüd peab siis valvel olema ja kőrvu teritama. Saab siis näha, kas peab paika vői ei. Kes neid vanarahva tarkusi on jälginud, eks neil ole kogemusi ja tähelepanekuid ning teavad teistelegi rääkida, mis ja kuidas, aga vot mul ei ole.

Kui karusepäev (13. juuli) kuiv on, siis annab Jumal hea sügise. Üks hea päev, mis lubab heldelt talveks valmistuda.

Pärtlipäev (24. august) on esimene sügisepäev. Lapsena kuulsin vanematelt inimestelt, et augustis tuleb tont pőősasse. See jutt vőttis tookord veidi kőhedaks. Vői rohutirtsude viiuldamise kohta öeldi, et sirista, sirista sirtsuke, sealpool metsa on sügise. Muidugi hakkasid need viiulilood tänavu juba őige varakult pihta ja äkki sellepärast ongi need ilmad nii sügisesed olnud.

Pärtlipäeva aegas pääsuksed lähevad ää. Minu kogemuste pőhjal see nii ei ole. Alles tiirutasid (septembris) mööda őuet ringi. Vőib olla olidki hüvastijätulennud, sest peale selle neid enam ei näinud.

Ühe pääsukese õnnelik õnnetus

Pääsukestega seoses juhtus sel suvel üks hale-naljakas lugu. Nimelt kukkus räästa alla ehitatud pesa koos tibudega alla. Neid oli neli. Ellu jäi üks. Suled alles selga tulnud, mida sa sellisega teed!?

 Saatus vormis mu pääsuemaks - tibule kähku mingi pesamoodustis ja siis süüa otsima. Nokk tuli lahti tőmmata ja pinsettidega kärbes kőrisse toppida, sest muidu pudistas ta selle kohe suust välja. Nii kestis umbes neli päeva, kui hakkas aru saama, et vőiks ise noka lahti teha. Aga mis kőige hullem, kui algul söödi korraga (iga kahe tunni tagant) neli kärbest, siis aja möödudes juba nelikümmend. Aga just sel ajal olid kärbsed kadunud kui tinatuhka. Aga kus häda kőige suurem, seal abi kőige lähem. Teatavasti koonduvad sellised sellid sinna kus loomi. Nii tuligi sammud sinnapoole seada.

Kui ma siis puhkuse ajal igal hommikul kell kuus pääsukest söötma tőttasin, tuli mőnel hommikul ehmatus üle elada - ta ei söö! Esimene mőte  - haige vői on midagi valesti tehtud. Siis sain aru, et ta lihtsalt soovib kauem magada ja hakkasin külastama teda hiljem ning ei pidanud ise ka nii vara tőusma. 

Aeg läks, tibu sői ohjeldamatult, tiivasuled aga sirgusid, juba hakkas „jutustama" ja ühel päeval söötma minnes lendas ta mulle vastu. See oli tore üllatus. Nii kestis see vist kolm päeva, kui arvasime, et peaks ta siis őue viima, et äkki tahabki pikemaid lennutiire juba teha. Ja me arvasime őigesti, olime elevil ja veidi kurvad, kui kasvandik näpu pealt őhku tőusis, tiiru ümber maja tegi, siis korraks veel katusel peatus ja siis juba kaugusesse lendas. Meil oli laps majas veidi üle kahe nädala. Jäi vaid mure, et kas ta ikka ise kőhu täis ka saab, sest polnud ju sinnani veel ainsatki tiivulist ise kinni püüdnud.

 

Rukis tuleb külvata kolm päeva enne pärtlipäeva vői kolm päeva pärast pärtlipäeva, sest pärtlipäeval oli see töö keelatud.

Sügisene udu tähendab sooja, kevadine udu külma.

Kui kapsad jaanipäevaks (24. juuni) varese suurused on, siis saab sügisel häid suuri kapsaid.

Kapsastega on head kogemused. Ise just maha ei külvanud, aga hea inimene muretses selle eest, et nad mul olemas oleks. Kasvasid kiiresti, sai neid söödud nii- ja naamoodi, siis veel keldrivarusid täiendatud.

Olevipäeval (29. juuli) lőpeb heinategu ja algab lőikus. Heinateoga vist küll nii kaua ei viivitata, aga eks oleneb aastast ka. Ja sel aastal sőitsid küll kombainid juba varem pőllule. Pőllumeeste ütlust mööda saavad nad vaatamata heitlikele ilmadele asjaga ikkagi kenasti ühele poole.

Lauritsapäev (10. august) annab őunale maitse. Tänavu őunu on ja ei ole ka. Keda on selle kraamiga őnnistatud ja keda ei ole. Mul on, aga töökaaslasel pole. Nii me neid siis vahetame - eelmisel aastal tema mulle, tänavu mina temale. Ega sellepärast moosid keetmata jää.

Lauritsapäev toob esimese valge öö. Valged ööd on ilusad, aga salakavalad. Nende varjus hiilivad aedadesse juba öökülmad ja vőtavad kőik, mida oleme suure hoole ja armastusega külvanud, harinud, väetanud ja kastnud, et siis nendest  talvevarusid täiendada. Sel aastal tundub, et läks teisiti. Siiani pole veel külmakahjustusi märgata, kuigi ilmateated on ettevaatlikuks teinud. Siit ka vanasőna -  sügisel on suve silmad, aga talve hambad.