Lapitööst sai haigus

Juta vőtab lapikotist (ikka omaőmmeldud!) välja hulga oma lapitöödest tehtud fotosid ja teab täpselt, kellele need kingitud on. „Terve suguvősa on neid saanud ja mulle meeldib kinkida," ütleb ta. Ta on lapitehnikat mitmeti proovinud oma töödesse sättida - valminud on seina- ja padjakatted, päevatekid. Kui neist juba küllalt sai, hakkas ta ta tegema tekikotte, mida igas peres vaja läheb.

Üksi kodus olles on kőige parem oma riidelappide keskel olla, siis keegi ei sega ja sa pole ka kellelegi tüliks. On piisavalt aega mőelda ja paika sättida. Lapitöö on väga täpne töö, kus iga millimeeter peab paigas olema. Väiksemagi eksimuse puhul hakkab see viltu kiskuma ja ese ei tule korrektne. Töö juurde käib pidev triikimine ja jälgimine, et plokid ikka kandilised oleks.

Lapitehnika saladustesse sukeldus Juta 25 aastat tagasi. Selle ajaga on valminud sadakond tööd ja pőhiliselt suured esemed - voodkatted ja tekikotid.

Linna minnes ei unusta Juta kunagi külastada kangapoodi, kust jälle vőib mőne pőneva mustriga riidelapi leida. Ja kui ikka poest vajaliku värviga riiet ei leia, ei pea ta paljuks see ise kodus sobivat tooni värvida. Töö peab ikka korralikult toon-toonis välja nägema.

Vanade mantlite uus elu

Nutikus on aidanud ära kasutada vanad mantlid, millest on osavalt őmmeldud vahvad lapitehnikas pőrandariided. Milleks kootud kaltsuvaip, kui vőib ka selline olla. „Kui korra oled lapitehnikas töödega alustanud, siis saad pisiku, mis kasvab üle nakkushaiguseks - lahti sellest enam ei saa, see muudkui süveneb ja süveneb," ütles Juta lőpetuseks.

Praegugi on kodus kolm valmisőmmeldud lapitekki, mille vőib kohe soovijaile maha müüa.

Ta on usin käsitöötegija, oleks vaid neid, kes ilusat käsitööd osta sooviksid.

Tema töödega saab tutvuda SIIN.

Käsitöö pole minev kaup

„Käsitöö mulle meeldib, sellepärast olen suurema osa oma vabast ajast käsitöösse pannud. Olen kudunud hulgaliselt kampsuneid, mütse, salle ja kindaid ning pitsmustriga sokke.

Kui selg eelmisel aastal haigeks jäi, siis sain vaid kududa, tegin siis suviseid kampsuneid ja heegeldasin puuvillaseid rätikuid ja sőrmikuid. Kui ikka tervist on, tahaks edasi teha. Kui aga kellelgi neid vaja pole, siis vőtab tegemise tahtmise ära. Olen isegi käsitööpoodidesse müügiks pakkunud, aga ei taheta vőtta.

Nüüd on nägemisega probleeme, tahaks ju ikka veel käsitööd teha," kurdab Juta ja proovib ravimitega oma nägemist taastada.

Juta Vanikov on leiba teeninud kangruna. See oli Lihulas elades, kui ta sattus kangru őpilaseks. Seal hakkas ta kuduma telgedel seina- ja pőrandavaipu, hiljem oli meistri abi. Sel ajal nimetati neid ettevőtteid teeninduskombinaatideks ja Juta teada tegutseb praegu selle järglasena AS Narmas.

„Siia kolhoosi tulime abikaasaga 1983. aastal. Hakkasin tööle raamatupidajana, sain olla kolm päeva, kui tundsin, et seal laua taga ei pea mu närvid vastu. Siis sain tööle kartulihoidlasse laohoidjaks. Seal töötasingi niikaua, kuni tervis lubas," meenutab Juta algust Koigis.