Laps ja taskuraha: Kuidas suunata last finantskirjaoskuse omandamisel?
„Kas sa ei tahaks mulle öelda, kuhupoole ma siit peaksin minema?" küsis Alice.
„See sõltub suuresti sellest, kuhu sa tahad välja jõuda," ütles Kass.
„Mulle on enam-vähem ükskõik, kuhu - " vastas Alice.
„Siis ei ole tähtis, kuhupoole sa lähed," sõnas Kass.
„ - kui ma ikka kuskile jõuan,"lisas Alice seletuseks.
„Oh, selle peale võid kindel olla," ütles Kass,"kui sa ainult kõnnid küllalt kaua."
Vähe leidub inimesi, kellel rahaasjus on enam-vähem ükskõik, kuhu välja jõuda - olgu siis avalikult, salamisi või eneselegi tunnistamata. Lõviosa inimesi unistab muuhulgas või päris esimeses järjekorras ikka oma materiaalse heaolu parandamisest, see tähendab - liikumist ühes kindlas suunas, mitte ükskõik kuhu.
Isiklike rahaasjade juhtimise suund on õige, kui see viib inimest suurema rahandusliku sõltumatuse poole. Sellel teel kaugele jõudnud inimene ei pea näiteks paaniliselt kartma töötuks jäämist, sest tal on kõrvale pandud summa, mis võimaldab mõnda aega katta kõiki vajalikke kulutusi ka ilma jooksva sissetulekuta.
Paraku on meie hulgas ka palju täiskasvanuid, kes ei oska rahaga mõistlikult ringi käia ja kes lõputute laenamistega ägavad võlakoormate all. Psühholoogid väidavad, et suurem osa meie probleemidest saab alguse lapsepõlvest. Kuidas suunata oma last finantskirjaoskuse omandamisel?
Üks äraproovitud viis on iganädalane taskuraha andmine. See ei peaks olema suur summa. Loomulikult on lapsi, kes selle kohe esimesel päeval ära kulutavad ja kuus ülejäänut päeva nädalas on rahata, aga kui kusagilt lisa ei saa, siis ajapikku hakatakse ka säästma.
Imetlusväärne on nende vanemate analüüsivõime, kes teenivad kuus kordades rohkem vabariigi keskmisest palgast, aga lastele antud taskuraha on kindlalt piiritletud ja pigem tagasihoidlik.
Mulle imponeeris eriti ühe mu endise õpilase kodus lastele kehtestatud kord, et kokkuhoitud taskuraha teenib intresse.
Miks algklasside õpilased, kes elavad Tiigi poe vahetus läheduses, arvutavad oma eakaaslastest tunduvalt paremini? Vastus on lihtne, sest nad käivad iseseivalt juba koolieelikutena väheste sentide eest maiust ostmas. See ei ole seesama, kui minnakse Konsumi või mujale suurde poodi koos vanematega ja lapsel on õigus valida üks asi.
Teine probleem on sihtotstarbelise rahaga. Laps võib teatrisõiduks või pikapäevasöögiks vms mõeldud raha ära kulutada lihtsalt maiustuste ostmiseks. Kui ta selle ise puhtsüdamlikult ülesse tunnistab, siis ei tohiks temaga pahandada, vaid tuleks sellel teemal pikemalt rääkida.. Hullem on lugu siis, kui laps väidab, et ta kaotas selle raha või see varastati, aga ise on ta selle lihtsalt ära kulutanud. Loomulik on, et iga vanem tahab oma last uskuda. Nagu öeldakse: usalda, aga kontrolli!
Muidugi ei saa kontrolliga liiale minna.Selle äärmuslikuks vormiks võiks lugeda olukorda, kus igasugune kauba ostmine üldse ära keelatakse. Seda on ette tulnud ja eriti väiksemate laste puhul võib see näiliselt ennetada kõikvõimalikke probleeme, mis rahadega võib tekkida. Siiski ei saa seda pidada lõpuni mõistlikuks, kuna nii ei teki lapsel üldse mingit reaalset ettekujutust raha olemusest.
Koolitingimustes on heaks võimaluseks raha väärtuse tunnetamiseks õpilasfirma, nii selle korraldamise kaudu kui ka kaupade soetamise abil. Meie gümnaasiumis on selliseks võimaluseks õpilaskohvik „Kambüüs". Tegemist ei ole mingi juhusliku moodustisega, vaid küllaltki rangelt reglementeeritud ettevõtmisega.
Õpilasfirma tuleb registreerida Junior Achievement Eestis, mis on keskne majandus- ja ettevõlusõpet koordineeriv asutus vabariigis.
Selleks tuleb täita vastav avalduse vorm, koostada põhikiri, saata ära asutamiskoosoleku protokoll ja toote või teenuse lühikirjeldus, misjärel väljastatakse tegevusluba. Õpetaja-juhendaja peab omama vastavat litsentsi. Õppimine tegevuse kaudu on õpilasfirma programmi põhimõte.
Õpilasfirma liikmed õpivad oma aega paremini planeerima ja tegevust organiseerima. Nad saavad elus vajaliku juhtimis- ja suhtlemiskogemuse. Neil paraneb otsuste langetamise oskus ja areneb ostustamisega kaasnev vastutustunne. Seetõttu alustaski ligi 20 aastat tagasi õpilaskohvik „Kambüüs" oma tegevust ning käesoleva õppeaasta sügisest jätkab selle õpilaskohviku 30. koosseis.
Õpilaskohviku puhul on veel lisanõuded. Kõik liikmed peavad omama kehtivat tervisetõendit, koostatud peab olema enesekontrolliplaan ning toiduainete müügil tuleb kinni pidada vastavatest hügieeninõuetest ja koolide kohvikutele kehtestatud määrustest. Igal sügisel peab medõde 11.klassi õpilastele loengu tervislikust toitumisest. Koos medõega kontrollisid õpilaskohviku liikmed üle kõik müügilolevad kaubad, et need ei sisaldaks keelatud aineid.
Ka õpilaste lemmikud - punakatvärvi hapuribad - ei sisalda ühtki keelatud ainet, nende valmistamisel on kasutatud looduslikku värvainet. Õpilastel on õpilaskohvikus ka tabel, kus kõik keelatud ained kirjas ja mille põhjal nad saavad kontrollida ka uusi, hulgimüüjate poolt pakutavaid tooteid. Igal lapsevanemal on selles ise võimalik veenduda tundidevälisel ajal, kui eelnevalt aeg kokku leppida „Kambüüs 30" tegevdirektori Peep Piirakuga.
Õpilasfirmaga tegelemine seab gümnasistidele kõrgendatud nõudmised: neil peab olema korras õppimine, nad ei tohi kergekäeliselt puududa, nad peavad suutma hoida puhtana kohvikuruumi ja kutsuma korrale mürgeldajaid, nad peavad olema ausad ja täpsed rahadega jpm Õppida tuleb ka eelkäijate vigadest, st nad ei tohi müüa võlgu ja peavad jälgima, et algklassiõpilased ei kulutaks korraga üle paari euro.
Kui keegi arvab, et õpilaskohviku pidamine vahetundide ajal on gümnasistidele kerge taskuraha teenimise moodus, siis tekib küsimus, miks on vabariigis ainult üksikutes gümnaasiumides õpilaskohvikud ja sedagi lühiajaliselt! Nüüd veel mõned soovitused lapsevanematele.
• Lapse ostusooviga saab nõustuda vaid siis, kui selle hinnaks pole kokkuhoid iseenda kõhu või tevise arvelt või mõtlematute laenude võtmine. Vanemad teeksid oma elu kergemaks, kui nad ei väldi rahaasjade arutamist lapse kuuldes, vaid tõmbavad teda vastavatesse aruteludesse pidevalt kaasa. Siis on väiksem oht, et keeldumine tekitab teismelises tormi.
• Koostada koos lapsega pere kuu eelarve. • Lastele tuleks õpetada oma soovidele hinnasilte külge panema ja mõtlema rahaasjadele pikemas perspektiivis
• Lapsi tuleks panna analüüsima oma igapäevaseid ostuotsuseid ja tarbimisvalikud - kas ost on mõistlik või mõttetu
• Vanem saaks abi finantskirjaoskuse töölehtedest, kui neid koos lapsega täita ja analüüsida (www.koolielu.ee/oppevara) Mida rohkem te annate lapsele võimalusi toimetada iseseisvalt oma taskurahaga, st võimalusi ka eksimiseks ja oma vigadest õppimiseks, seda enam võite olla veendunud, et see tähendab - liikumist ühes kindlas suunas, mitte ükskõik kuhu.
