Lapsed said õppekäigul vaderiks olla

Eesti rahvatarkus ütleb, et enne kui lähed Pariisi, käi ära Nuustakul. Nii saigi 2.-3. klassi õpilastega inimeseõpetuse tunnis arutatud, et teeks õppekäigu mõnesse meie kandi ettevõttessse. Lapsed tahtsid väga mõnda farmi külastada, et „lehmalapsi" näha!

Päris mõtlemapanev, sest isegi maapiirkonnas elavatel lastel ei ole palju võimalusi loomadega kokku puutuda. Loomi peetakse moodsates farmides, kus nad on vabapidamisel ja nn karjalaskepäev on jäänud minevikku.

Otsisime sobivat farmi, kuhu oleks mõnus matkata ja valik langes Luige farmile, mis asub meie koolist vaid 15-minutilise jalutuskäigu kaugusel. Pererahvas palus ekskursioon jätta aprilli lõppu, sest parasjagu olid laudas käimas suured ehitustööd - paigaldati lüpsirobotit.

Lapsed hakkasid kannatamatult ootama, millal saab farmi külastada. Lõpuks oligi kauaoodatud päev käes. Kutsusime kaasa ka 4. klassi koos loodusõpetuse õpetajaga, kuna õppekäik sobib sellegi ainega ja asusime 21. aprillil peale lõunasööki teele.

Farmi juures ootasid meid juba peremees Janno ja perenaine Anne. Meid võeti lahkelt vastu ja juhatati farmi.

Omalt poolt viisime loomadele külakostiks leiba ja porgandeid. Algul lapsed veidi pelgasid, aga nähes kui sõbralikud olid loomad, kadus ujedus peagi ja läks lõbusaks porgandi ja leiva jagamiseks. Iga laps sai loomale oma käega suupoolist pakkuda.

Vasikate juurest ei raatsitud üldse lahkuda ja tundus, et ka vasikad polnud rahul, et lapsed ära läksid, sest nad jäid kurvalt meile järele vaatama.

Mõne aja pärast suundusime vaatama, kuidas robotiga lüpsmine käib. Kõik oli väga moodne - kogu protsessi juhib arvuti.

Kõigepealt astub lehm platsile, siis peseb robot udara puhtaks, annab lehmale jõusööta ja paigaldab lüpsimasina. Kõik käib automaatselt, peremees vaatab vaid mingi aja pärast arvutisse, et näha, kas lehmad on lüpstud. Arvuti tunneb ära, kas lehmal on õige aeg lüpsile tulla ning annab peremehele märku, kui mõni lehm on hiljaks jäänud jne.

Lastel oli uudistamist palju ja küsimus järgnes küsimusele. Laudast suundusime küüni alla, kus seisis suur ja kõrge kombain, mille otsa lubati ronida ja uudistada sedagi „imelooma" lähedalt.

Veel nägime vanaaegseid põllutöömasinaid, mida kunagi hobused vedasid. Lapsed tundsid palju masinaid ära, aga mõnda ei tundnud õpetajadki.

Lõpuks paluti meid vaderiteks, et lüpsma tulevatele mullikatele nimed panna. Meile öeldi ainult esimene täht ja nimed mõtlesime koos välja. Nii mõnigi pakutud nimi ei sobinud, kuna oli juba olemas, aga nutikad lapsed leidsid kõik vajalikud nimed.

Õppekäigu lõpetasime piimaruumi juures, kus lapsed said rõõsa külma piimaga janu kustutada. Perenaine pakkus kõigile ka oma aias kasvatatud õunu, mis olid karged ja värsked, nagu polekski ületalve seisnud.

Nii mõnigi laps arvas, et tema tahab farmeriks saada, sest loomadega on nii tore töötada. Osa poisse arvas, et hakkavad tulevikus kombaineriks.

Õppekäigust on juba nädalajagu päevi möödas, aga õpilased vestlevad sellest omakeskis ikka veel ja vanematelt on tulnud vastukaja, kui vaimustunult lapsed kodus sellest päevast rääkisid.

Suur tänu Luige Farmer OÜ rahvale, et nad meid vastu võtsid ja leidsid aega oma tööst rääkida ning ekskursiooni juhendada.