Lapsendatu: Oma päris ema ma hukka ei mõista

 (6)
6KN18AUG06C03.jpg
Laps vankrisFOTO: KRISTO NURMIS

Kuressaares elav Tiina, kel vanust üle 50 aasta, lapsendati siis, kui ta oli vähem kui kolmeaastane. Naise sõnul pole ta lapsendatuna pidanud millestki puudust tundma: “Mul oli olemas kõik, mis vaja, ja vanemad hoolisid minust.”

Sündisin mitte Kuressaares, vaid Haapsalus. Ema oli minu sündides verinoor, kõigest 17-aastane. Ta oli üksik laps, kasvanud praktiliselt orvuna. Tema oma ema suri, kui ta oli 15, isa oli aga ammu Ameerikasse läinud.

Kui ema minust loobus, olin veidi aega Haapsalu haiglas ja sealt saadeti mind Tallinna haiglasse. Hiljem elasin Saaremaal lastekodus. Mind lapsendati siin, Saaremaal, kui olin kaks aastat ja kaheksa kuud vana

Mind lapsendanud ema ja isa olid tublid ja lugupeetud inimesed, kellele olen väga tänulik. Olin pere ainus laps, minust hooliti ja minu eest hoolitseti hästi. Elasime oma majas, 8. eluaastast peale oli mul oma tuba, käisin imeilusasti riides, mul oli palju mänguasju, külmkapp oli kodus head ja paremat täis. Töökasvatusele pandi meie peres rõhku. Kui jonnisin või mõne rumalusega hakkama sain, siis eks mind muidugi karistati ka, aga nii kasvatati ju tollal kõiki lapsi.

Mul oli ka vanaema, kes mind väga hoidis, tegi imeilusat käsitööd ja õpetas selle mullegi selgeks veel enne, kui lugema õppisin.

Loe edasi Saarte Häälest.