Lapsepõlve lood: aasta 1950 - koolipoisist ratsakäskjalaks


Lapsepõlve lood: aasta 1950 - koolipoisist ratsakäskjalaks
HobuneFoto: Eero Vabamägi

Selles kirjutises on nimede kõlapilt selline, nagu 62 aastat tagasi. Ükskord 1950. aasta kevadel, olin saanud 14 aastat vanaks, vist maikuu teises pooles, ühel päeval istus Stalini Kolhoosi Kilgimetsa osakonna või brigaadi brigadir, metsa Madis Varblast, kes oli meile määratud „kõrgemalt poolt“ Kilgimetsa küla töid ja elu juhtima, punanurgas, Seplingil suures kambris telefoni all pikal pingil ja kirus vene värki. Seplingi suures kambris, mis oli ka Kilgimetsa brigaadi keskus ja punanurk, oli seinal küla ainuke telefon. Telefoni all, mööda kambri seinu olid pikad pingid, keskel laud punase linaga ja laual ajalehed ja midagi veel, täpsemalt ei mäleta. Eks ilmselt mingi propaganda kirjandus. Telefon oli selleaegne, seinal rippuv kollakaspruun piklik puukast, peal kaks kella, toru rippumas vasakul pool konksu otsas ja paremal küljel vänt.

Läksin suurest kambrist, või punanurgast läbi meie tuppa, kus elasime kolmekesi. Mina, ema ja vanaema. Isa oli haridustäiendusel Siberis, õpiajaga 25+5 aastaks paragrahvi 58/2 alusel. Nähes mind, pingil istuv Metsa Madis küsis: „Poiss, kas sa ratsa sõita oskad?“ Mina vastuse peale, et ei oska, olen ainult elus kord hobuse seljas istunud, vastas Madis, et pole lugu, küll Kilgimetsa Tõnis õpetab. Minu küsimuse peale, et miks ma peaksin oskama ratsutada, vastas Madis, et ta on siin telefoni alla pingil istunud juba pool tundi, on püüdnud Varblast telefoni keskjaama kätte saada, aga seal kas naised magavad või on telefon järjekordselt p..s. Ühendust ei saa ja asjad on ajamata. Mind nähes tuli temal mõte, et võiks sisse seada ratsakäskjala teenistuse ja mina oleksin paras kandidaat vähemalt kooli vaheajal. Kui asi end õigustab, eks siis pärast paistab. Minu küsimuse peale, et mis mul teha tuleb ja mis see töö maksab, aga et Kilgimetsa külas ei ole teist ratsahobust peale Kilgimetsa Tõnise Eeri, vastas Madis, et olgu ma mureta, tema maksab mulle päev- päevaga, kui ma hästi oma tööd teen. Ilma tasuta ta mind tööd teha ei lase, aga hobuse saab Varblast keskusest. Seal pidavat olema mingi endine ratsahobune, kes on olnud haavatud, nüüd välja praavinud ja keegi temaga midagi teha ei oska ega taha, sest ta täie jõuga pikalt tööd teha ei saa ja teise hobuse kõrval tööd teha ei oska.

Ma vastasin, et mul on omad kohustused, ma pean iga päev ema aitama noorkarja talitamise juures ja kuidas siis sellega jääb? Madis ütles, et ole mureta, jõuad neidki teha. Siin tuli ema, nagu tellitult, uksest sisse ja mina kohe küsisin ema käest, et mis tema sellest Madise ettepanekust arvab? Madis seletas ka emale oma mõtte sisu ära. Ema arvas, et ega mind ametlikult vormistada ei saa, ma ju veel alaealine, kuidas Madis saab mulle töö eest maksta? Madis vastas, et kui muidu ei saa, kirjutab minu päevad ema arvele, kui täiendavate tööülesannete täitmine. Kuna paistis võimalus lisa teenida, arvas ema, et mis siis ikka. Kui mina olen nõus ja suuteline selle ameti ära õppima, ei ole tema vastu. Täiendav kopikas on alati vajalik. Aga ainult nii kaua, kui minu noore tervise peale see halvasti ei mõju! Nii et olime mõlemad nõus!

Läks vist paar päeva mööda, kui ühel hommikul sõitis Madis õue hobuse ja vankriga, vankril oli Madise jalgratas, sadul ja muu ratsavarustus, ehk valjad, sadulataskud, sadulatekk, rinnuserihm ja kannused. Kõik see kraam nägi välja kaunis vana ja kaua seisnud. Kannused olid kunagi vist olnud nikeldatud, nüüd kõvasti roostes ja muu nahast kraam pragunenud, kõvastunud ja sadulal paar õmblust lahti või rebenenud. Madise jutu järgi olid hobused Varblas Jaanil, kus oli hobulaenutuse punkt, peale sõda vene sõdurid vahetanud väevõimuga teise hobuse vastu, kuna see hobune oli veel haavast paranemata. Ratsavarustus pidi olema aga vist Kangru pööningul vedelenud, pidi olema mingi tsaariaegse kardavoi või ratsapolitsei varustus. Mõõk oli olnud ka, aga selle oli keegi varemalt omale võtnud, kui kogu see kraam mingi prahi alt avastati. Ütles nime ka, kes võttis, aga minu mälus see nimi ei püsinud ja kas ikka oli Kangru pööning? Selle eest ei või nüüd ka enam pead anda!

Hobusel haav kasvas kinni, aga temaga ei saa hakkama ükski Varbla inimene, sest ta oskab käia ainult vankri ees, muud tööd teha ei oska ja teise hobusega ka paaris tööd teha ei taha.

Loe veel

Mina küsisin, et mis selle kraamiga peale hakatakse, seepeale Madis vastas, et hüppa vankrile, lähme Kilgimetsa Tõnisega rääkima. Mina hüppasin vankrile ja sõitsime! Hobune astus rahulikult sammu. Tõnis oli kodus, sest oli tuulevaikne ilm ja Seplingi veskit tööle panna ei saanud. Paistis, et Madisel oli eelnevatel päevadel, millalgi Tõnisele oma mõtet tutvustanud. Tõnis oli nõusoleku andnud mind õpetada, mõttega, et vaatame, mis saab. Tõnis oli nimelt nooruses teeninud ratsaväes, selle olen unustanud, kas Eesti või Vene tsaari sõjaväes. Nii et tundis seda ala põhjalikult ja hobuseid armastas. Tal oli endal kodus ilus must täkk Eeri, kes oli vormilt või ametlikult kolhoosi oma, sisult ehk jäänud Tõnisele kasutamiseks Kilgimetsa brigaadi või osakonna sisevajadusteks. Kilgimetsas Eeri juures käidi ka märasid paaritamas ja Tõnis oli vist selle piirkonna arvestatav asjatundja hobuste kasvatuse alal.

Tõnis vaatas selle varustuse üle, katsus kätega siit ja sealt, raputas pead ja ütles Madisele, et temal on tarvis selle ratsavarustuse korda tegemiseks pudel kastoorõli ja tärpentiini. Kui ta need pudelid saab, siis nädala pärast on see varustus kasutatav. Madis seepeale arvas, et tärpentiini on temal endal aga kastoorõli küsib Varbla arstilt Murelilt. Selle peale Tõnis ütle, et oma käte naha pehmendamiseks oleks temale vaja ka üks pudel, aga mitte kastoorõli ega tärpentiini vaid midagi kangemat. Ka selle kätemäärde lubas Madis muretseda. Kilgimetsa brigaadi brigadir Metsa Madis, või passi järgi Matvei Müüripeal Varblast, Metsa talust määrati Kilgimetsa osakonna või brigaadi brigadiriks „kõrgemalt poolt“ , nagu ta ise nimetas, ehk Stalini kolhoosi esimehe ja partorgi poolt peale „Tasuja“ kolhoosi likvideerimist Kilgimetsas ja ühendamist Stalini kolhoosiga Varblas. Madis, nagu ta seletas, sellele pakkumisele vastu hakata ei julenud, võttis ameti vastu, sest oli kartnud, et“ parteile ja valitsusele“ vastu hakkamine mõjub halvasti tema tervisele. Madis oli laheda olemisega eesti mees. Ta tundis kõiki töid, võttis asja huumoriga ja sai inimestega hästi läbi. Ta ei otsinud konflikti, ei kiskunud kellegagi tüli, lahendas kõik tülid just huumoriga, mis teda palju aitas. Asjad arenesid ja töö käis. Kilgimetsa brigaad oli Stalini kolhoosis heal järjel.

Umbes nädala pärast tuli Tõnis Seplingi õuest läbi ja ütles, et vist sai ratsavarustuse töökorda, tulgu ma ja vaadaku üle ja kui sobib, siis hakkame õppusega peale. Läksin siis Tõnisega kaasa. Kõik need asjad olid rehealuse seinal pulkade otsas, nägid välja hoopis teistmoodi kui nädal tagasi. Kastoorõli segu tärpentiiniga oli teinud naha pehmeks, läikivaks, pragusid enam ei paistnud ja õmblused, mis olid rebenenud sadulal, oli Tõnis ka kinni õmmelnud. Ainult kõik haises tugevalt tärpentiini järele. Sadulateki tegi Tõnis uue. Vana kohta ütles, et oli pehkinud. Hobuse higi pidi teki ära sööma.

Hobune oli Kilgimetsa karjamaal Tõnise hobusega koos, seal olid ka veel kolm lehma, sest kolhoosi kord ei lubanud kolhoosi laudas ja karjamaal pidada kolhoosnike loomi. Leppisime Tõnisega kokku, et homme hommikul alustame õppusega. Sellel päeval oli veskis Tõnisel vaja jahvatamine lõpetada. Õhtuks lootis valmis saada. Järgmisel hommikul läksin jala üle põllu Kilgimetsa ja hakkasime pihta. Tõnis seletas iga sadula osa rihma ja detaili nimetuse, otstarve ja vajaduse. Tema ütles ees ja mina pidin kordama järel. Kõik see nägi suurepärane välja, vaskpandlad särasid. Rihmad olid pehmed. Tõnis ütles, et pandlad ja muud metallosad oli lehtpuu tuhaga läikima löönud. Kui ma enam ei puterdanud, arvas Tõnis, et nüüd lähme toome hobuse karjamaalt ära. Läksime. Tõnisel oli käes leivatükk. Hobune, kui Tõnist nägi, tuli juurde. Ilmselt Tõnisel ei olnud see esimene leivatükk hobusele anda. Tõnis ütles, et see hobune on niisuguse käitumisega, et on ratsakooli saanud. Ja vist on leebe iseloomuga, ei ole jurakas. Ainult haavata saamine võis midagi rikkuda. Hobusel oli vist miinikild, nagu Tõnis arvas, parema rinnalihase läbi lõiganud. Hobune on tundnud suurt valu ja hirmu. Aga see on kohe näha. Tõnis käitus hobusega väga ettevaatlikult, rääkis tasasel häälel, patsutas ja silitas. Pani hobusele valjad pähe, hästi aeglaselt. Senini oli hobune väga rahulik ja pidas end üleval sõbralikult. Tõnise tegevust pidin ka mina kohe sama moodi jäljendama. Hobune reageeris ka minu tegevusele sama sõbralikult. Tulime karjamaalt Kilgimetsa õue. Siin pani Tõnis hobusele sadula selga. Ka sadulavöö pingutamisele reageeris hobune väga kannatlikult ja rahulikult. Siis lasi Tõnis minul kõike seda teha. Sain rahuldavalt hakkama. Ema oli tulnud mind lõunale kutsuma, seisis Kilgimetsa maja nurga juures ja vaatas seda kõike pealt. Imestas, et võõras hobune ja ei näitagi iseloomu. Tõnis selle peale arvas, et eks need tegevused ole hobusele ju tuttavad. Siis kontrollis Tõnis, kuidas hobune jalga annab, ta läks hobuse juurde ja tõstis vasakut esijalga. Kontrollis kabja olukorda ja katsus kas raud ei loksu. Kui Tõnis läks hobuse parema jala kõrvale, tõstis hobune ise parema jala üles. Tõnis imestas, et vaat kui tark loom. Ainult korra elus oli Tõnis niisugust vigurit näinud. Ütles, et kohe nagu tsirkuse hobune. Ise teab, mida teha. Ka tagumiste jalgadega ei olnud probleeme. Nende ülevaatust laskis hobune toimetada sama rahulikult. Kõik kabjad ja rauad olid korras. Siis küsis Tõnis minult, et kui Madis hobuse tõi, kas ta hobuse nime ütles? Mina vastasin, et Madis hobuse nime ei teadnud, siis me hakkasime hobust kutsuma igasuguste vene nimedega, sest oli ju olnud ikkagi venelaste hobune. Ühelegi nimele hobune ei reageerinud. Siis proovisime eesti nimedega. Sama lugu. Ainult nime „Miki“ juures hobune pööras pea ja liigutas kõrvu. Vaatas mulle otsa, nagu küsides, et mida sa tahad? Ja jäigi hobuse nimeks „Miki“. Tõnis küll arvas, et Miki kuidagi ei sobi vene hobusele nimeks, sest Tõnise arvates on ka hobuse tõug ebamäärane. On peene kondiga, valge lauguga, keskmise kõrgusega võik. Mingi kaukaasia veri pidi näha olema, nagu Tõnis ütles. Nii oli nüüd minul kaks Mikit. Üks oli hobune ja teine oli koer. Miki oli ruun. Tõnise arvates mitte üle kümne aasta vana. Tõnis hakkas hobust õues jalutama ja siis selgus, et Miki ei saanud eesti keelest aru. Reageeris ainult venekeelsetele käskluste peale. Tõnis arvas, et nii vana hobust eestikeelsete käskluste peale ümber õpetada ei ole mõtet, ja et minul vene keelega probleeme ei olnud, olen ju pärit, või kasvasin üles Narva-Jõesuus, kus kõik või peaaegu kõik rääkisid nii eesti kui vene keelt. Meil peres nii vanaema, kui ema valdasid vene keelt perfektselt. Nii et Mikiga suhtlemise keeleks, ehk „töökeeleks“ jäi vene keel.

Tõnis selgitas mulle, missugune on ratsutamise hoiak, käte ja jalgade tegevus, käsklused hobusele, nii suulised kui kehalised. Tema jutu järgi raskust kannavad inimese kehas luud-kondid, lihased hoiavad neid koos. Kui on vale hoiak ja liigutused, väsivad lihased varsti ära ja ei jõua enam hobuse seljas, sadulas istuda. Õige hoiaku korral võid ratsutada hommikust õhtuni ja isegi hobuse seljas magada ja und näha. Ja siis tuli minul sadulasse hüpata. Tõnis reguleeris minu jalgade järgi jaluse rihmad parajaks ja sidus pika ohjanööri hobusele valjaste suukõrva. Hoidis nööri teisest otsast kinni ja mina sõitsin hobusega sammu nööri pikkuselt Kilgimetsa talu õues ümber Tõnise. Ja kogu aeg ta seletas ja parandas minu keha asendit, jalgade ja käte tööd. Sain aru, et ratsutamine on terve teadus. Miki lasi seda kõike toimetada rahulikult ja väga sõbralikult. Täitis korrektselt kõik temale antud käsklused. Hobuse näos ja käitumises võis aimata isegi mingit rõõmu. Vist oli kõik see temale väga tuttav. Tõnis seletas, et inimesel on kaks parimat sõpra, need on hobune ja koer, keda on võimalik mõista ja kellega on võimalik suhelda. Ainult lüüa asjata neid ei tohi. Siis võib sõprus kiirelt lõppeda. Ja nii hobuse kui koera juuresolekul ei tohi tunda hirmu ja eriti seda üles näidata. Nad mõlemad tunnetavad kui sa hirmu tunned. Hobune siis ei allu sinule, ei kuuletu sinu käsklustele ja võõras koer just siis ründab. Nii jõudis kätte õhtune aeg, mina pidin minema emale appi vasikaid jootma. Võtsin hobusel sadula seljast, riputasin seinale ja viisin hobuse karjamaale. Tõnisega leppisime kokku, et homme keskhommiku paiku kordame tänase üle ja siis liigume õppusega edasi.

Järgmisel hommikul juba toimetasin mina Mikiga. Tõnis oli kõrval ja vaatas pealt. Vahest ainult natuke juhendas. Lõpuks kiitis, et olen kõik täpselt meelde jätnud ja tegutsenud.