Lapsepõlve lood: Ameerika Hääl ja kolhoos

 (3)
Lapsepõlve lood: Ameerika Hääl ja kolhoos
KolhoosisFoto: Ekraanitõmmis Youtube'i videost

Järjejutt

Kilgimetsa külast meile hobuseteed ei olnud. Ametlik tee tuli Matsumetsa külast Kiviselja kurvist vasakule, Lepassaare, Vahtriku ja Villika taludest mööda.

Tegelikult hobusega sai meile Kilgimetsa külast küll, Kitsevälja metsavahi teelt, mööda Jaagu karjamaad. Kuid see tee oli väga kivine.
Isa tegi korda selle raudtee remondi putka, kus olid veel sees ääs, alasi, paar haamrit ja pihid. Tegi ääsile ventilaatori, sest lõõtsa nahad oli keegi ära lõiganud. Akna alla tegi töölaua. Sellel ajal keegi rauda ei varastanud. Ja uksed - aknad olid ka alles ja terved. Mingi ülemus Mõtsu metskonnast käis seda kõike vaatamas. Jäi isa tööga rahule ja lubas, et hoonete kasutamine on isal ameti sees. Üüri ei võeta. Isa tegi sepatööd. Parandas palgiveo kelkusid, tallutas regesid, vitsutas vankrirattaid ja vahest rautas hobuseid. Ka külarahvale tegi sepatööd. Vähesel arvul tegi ka vikateid tellimise peale, kui head terast oli. Suvel käisime Märamäe laoplatsil palke koorimas. Ka mina emaga. See oli meie lisateenistus. Kuna maja kordategemisega oli Mõtsu metsaülem väga rahul ja isa tegevusega eriti, sest neil ei olnud korralikku seppa juba pikka aega, sai isa organiseerida nii, et ka Villika peremehele Mõtsu metskond maksis tema vaeva ja töö eest maja kordategemisel.

Isa õepojad, Varepõllu Kusti ja Võipsi Henni tulid ühel pühapäeval külla „soolaleivale“. Kustil oli kaasas viieliitrine mannerg koduõlut. Hennil pudel omatehtud „metsakohinat“. Tulid vaatama, kuidas onu pere on end uues kodus sisse seadnud. Istusid suures toas laua taga ja ajasid juttu. Kiitsid meie pere töökust ja lasid õllel hea maitsta. Jutu sees pakkus Henni välja, et temal on pööningul ära peidetud mingi kohverraadio, mis oli maha jäänud sõjapõgenikest. Raadio marki ta ei teadnud, nii palju teadis, et käib akudega. Akusid aga ei ole. Leppisid isaga kokku, et annab meile kasutada ja isa püüab raadiole hinge sisse puhuda, nagu ta ütles.

Seotud lood:

Mõni päev hiljem Henni tuligi ühel õhtul seljakotiga, kust võttis välja raadio ja pani lauale. See oli 20 cm kõrge ja 40 cm pikk kunstnahaga kaetud kohver. Sang peal. Paksust võis sellel olla vist 13-15 cm. Kui võtsid kohvri kaane lahti, olid kaane all nupud ja skaala. Ka oli kaane all pehmest vasktraadist antenn, mida sai kinnitada toa lakke või seinale. Oli saksa mark „Siemens“, akut ei olnud. Isa arvas, et vist mingi punkri raadio. Oli väike küll, aga kõik kolm laineala olid peal.

Täditütar Alice elas sellel ajal Pärnus ja tema mees Ants töötas raudteel mingi side spetsialistina. Ta tundis ka raadiotehnikat. Kirjutasime temale ja mõne nädala pärast oligi kohal. Tõi aku, mis oli klaasist korpuses, läbipaistev. Aku plaadid kõik näha. Ants ütles, et on laetud. Ühendas raadioga, proovis ja see riistapuu töötas. Ants ütles, et aparaat on korras, aga jaamu kätte ei saa. Puudus anood. Ütles, et selle saab ka kokku panna lapikutest taskulambi patareidest. See aeg oli neid müügil ainult Kastna poes. Läks vaja kas 41 või 51 taskulambi patareid ühe anoodi tarvis, enam ei mäleta, aga mulle anti raha ja saadeti jalgrattaga Kastna poodi patareidele järele. Kui ütlesin poes vajaliku patareide arvu, kaupmees naeratas pilkavalt. Eks ta teadis, kuhu ja mille jaoks niisugune hulk patareisid läheb! Paari tunni pärast, kui tagasi jõudsin, pani onu Ants, nagu mina teda nimetasin, patareidest anoodi kokku, ühendas raadioga ja jaamad kostsid selgelt. Ants tegi antennitraadi pikemaks ja vedas otsa pööningule. Nüüd oli hääl valjem ja selgem. Kõik lainealad olid kuulda ja Ants ütles, et väärt saksa töö. Pidi olema väga selektiivne. Sellel ajal külas raadioid ei olnud. Ma ei mäleta, mis põhjusel. Kas ei lubatud või olid ära võetud. Kui kellelgi raadiot ei olnud, siis ka meie peitsime selle riistapuu ära. Anood ja aku peitis onu Ants raamaturiiuli alla vastu seina ja raadio mahtus täpselt raamaturiiulisse, tagumise raamaturivi vahele. Kui ladusid ette teise rivi raamatuid, siis üldse ei paistnud välja.

Loe veel

Onu Ants hoiatas, et mida vaiksem on raadio hääl, seda kauem peavad vastu aku ja anood. Akut sai laadida koorejaamas, seal oli Kirsipuu Peetril ehitatud vastav akude laadimise seade mingist Inglise tanki dünamost, mis käivitus transmissiooni võllilt läbi rihmülekande. Milline tark jutt! Mina ei teadnud siis sellistest asjadest midagi. Nii seletas Võipsi Henni. Anoodi eest oli makstud aga hulga raha, mida siis liikus vähe. Seda tuli hoida. Ega siis raadio kuulamise kommet ei olnudki. Vahest sai kella kontrollida ja kuulatud päevauudiseid. Eesti uudised peaaegu ei kuulatudki, see oli teada, mida sealt räägitakse. Peamiselt kuulati Ameerika Häält. Eestikeelseid saateid segati pidevalt ja kõvasti. Neid oli kuulda väga harva. Venekeelseid saateid segati vähem. Ka Vatikan andis edasi nii eesti- kui venekeelseid saateid. Neid segati vähem.

Vanaema kuulas ka saksakeelseid Ameerika Hääle saateid. Neid siis üldse ei segatud. Nii et tänu sellele Võipsi Henni kohverraadiole olime meie maailma asjadega kursis. Ka Davõtka hakkas meil käima Ameerika Häält kuulamas. Mäletan, et vanaemaga istusid mõlemad raamaturiiuli ees, kõrv vastu raadiot ja kuulasid. Hiljem arutasid, et millal see valge laev ikka ükskord tuleb. Kui Davõtka midagi kõrvust mööda lasi, või ei saanud aru, siis vanaema jälle seletas.

Ükskord, selle aasta sügisel, pühapäeva hommikul, öösel oli sadanud lund, pidin ma minema Jaagule midagi tooma. Jaagu karjamaal, enne Kitsevälja teed olid aia ääres värsked võõrad inimese jäljed. Tagasi tulles läksin mööda neid jälgi, et näha, kes on siin käinud ja kuhu jäljed viivad. Jäljed viisid Villika õue. Mina rääkisin emale, et olid jäljed ja kuhu viisid. Ema seepeale pani nagu pahaks, et küll sa oled ikka üks terane poiss, kõike sa märkad. Vahest aga kõike märgata ei ole kasulik. Ma ei saanud sellest aru. Siis aga seletas, et Villikal elab üks mees, kes päeval väljas ei käi, öösel aga käib jalutamas ja värsket õhku hingamas. Ta varjab ennast võimude, peamiselt venelaste eest ja sellest rääkida kellelegi ei tohi! Ega ma rääkinudki, aga oli tore olla kaasteadja!

Mõni aeg hiljem Villika Mart tutvustas seda meest minu isale ja isa kutsus ta Ameerika Häält kuulama. Ja ühel õhtul astuski see mees meie uksest sisse. Oli habetunud, noorepoolne, vist keskmist kasvu mees, minu isast vist noorema välimusega. Tutvustas ennast ja ütles oma nime olevat Andrei. Emale ja vanaemale ütles, et on Varblast Jaani talu peremees, endine vallavanem. Nimi on Andrei Ojangu või Ojango ja on sunnitud end vene võimude eest varjama. Oli teada saanud, et teda otsitakse taga ja et tema pea eest on isegi pearaha välja pandud. On pikka aega varjanud end Kilgimetsa küla taludes. Päris siinsete talude kulul ei ela. Varblast sõbrad - sugulased ikka võimaluse korral varustavad. Nüüd on järjega Massumetsa külas ja tahab see talv mööda saata Villikal. Suvel ei pidavat varjamisega olema probleemi, aga talv on pikk ja jäljed jäävad lumele. On olnud, nagu jutust selgus Võipsis, järgmine talv Vahemetsas ja nüüd Villikal.

Oma olemiselt oli vaikne, viisakas mees. Isaga tundsid mõlemad palju samu inimesi ja juttu neil jätkus. Hakkas käima meil õhtuti raadiot kuulamas, see teda kangesti huvitas. Pidi olema „aken maailma“. Rääkis, et on tegutsenud pikka aega Varbla valla juhtimise juures. Vald elas üle sakslased, nüüd peab proovima üle elada ka venelased.

Ükskord arutasid isaga, kuidas tegutseda, kui NKVD tuleb külasse ootamatult puistama. Hull see asi on just talvel. Jäljed jäävad maha. Andrei arvas, et ega muidu ei tule. Keegi peab kaebama või keelt kandma. Pidasid plaani ka Villika Mardiga ja Mardil ei olnud paremat nõu, kui et tuleb kaevata ja ehitada punker Davõtka sauna tagumise toa alla. See asub liivakünka otsas ja kaevata ei peaks olema raske.

Ja hakkasidki peale. Kolmekesi. Isa, Jaani Andrei ja Villika Mart. Villika sauna tagumisest toast tõsteti mööbel, niipalju, kui seda oli, välja, põranda lauad võeti lahti ja hakati kaevama. Kaks kaevasid ja kolmas tassis ämbritega mulda ja liiva välja. Kallas kartuli maa peale laiali. Kolme päevaga kaevasid punkri valmis. Villika Mardil oli laudu aida peal, nendest tehti punkri põrand ja seinad. Laetaladeks ehk põrandalaagideks pandi liiprid, mida oli raudtee ääres mitmed virnad. Vanad põrandalaud pandi uuesti tagasi. Riidekapi taha põrandasse tehti luuk ja kapp mitte ei lohistatud luugi peale, vaid isa mõtles välja mingi rauast viguri, mille abil kapp keerati luugi peale ja pealt ära. Põrandale ei jäänud mingeid jälgi. Villikalt toodi väike laud ja puuvoodi, mille jalad saeti lühemaks ja taburett. Väljakäigu eest oli kaanega puuämber. Punkri ruum oli umbes 2 m lai ja 3 m pikk. Kõrgus oli vist 1,5 m. Need mõõdud olid minul meelde jäänud. Sai kummargil liikuda, laua taga taburetil istuda ja voodis magada. Valgustuseks laual oli petrooli lamp. Nägin seda punkrit siis, kui teda ehitati, kui oli valmis ja katsetati ja 55 aastat hiljem, kui Villika saun oli kokku vajunud. Jaani Andrei plaanis veel kaevata mingi maa aluse käigu, kust saaks punkrist metsa alla varjatult välja roomata, aga mina ei mäleta, et ta oleks seda teinud. Davõtka oli ka kogu aeg õhinal asja juures, aga temast, vanast mehest ei olnud enam teistega võrdset töötegijat.

See aeg oli külades üldiselt vaikne. Rahvas elas vaikselt, riidu ega üksteise peale kaebamist ei olnud. Kes võimudega suhtles, langes üldise põlu alla. Kilgimetsa ja Massumetsa külas niisuguseid ei olnudki. Ainult Üava Leenu oli suur plära, nagu rahva seas oli teada. Temal oli kõigega asja! Kui koorejaama tuli, kus külanaised tavaliselt kokku said, arutati kõik külaasjad läbi. Tema eest hoiatati, et peab tema ees pool suud kinni hoidma. Ja hoiatati ka veel Aarni Mardi ja Liine eest, kelle jutt pidi olema vahest roosa varjundiga. Ka Preisi Mari ees ei olnud vaja alati suud paotada, sest tema vahest oma juttu ei kontrollinud. Enne ütles, siis mõtles. Aga võimudega ümberkaudsetes külades keegi koostööd ei teinud. Vähemalt rahvas ei teadnud. Ega oleks vist lastudki teha!

Massumetsa küla meiepoolne ots oli siis juba pooltühi. Villika rahvas ja Vahtriku Ann oma tütre Maiega, kes oli minu kooliõde. Olime ka koos internaadis. 1941. aastal olid Varbla komsomolid lasknud maha nende isa maha õues, maja seina ääres. Lepassaare oli tühi ja alles Kivisseljal oli Karla oma perega. Karla töötas Pärnus autojuhina. Sealpool, nagu Aavemaal, Sillal ja Kasesseljal oli rahvast rohkem. Nii et meil oli vaikne. Vahest käis Jaagu ema või Jaagu vana. Ja Villika Mart ja Mari. Need olid naabrid. Nendega me suhtlesime. Ka Jaani Andrei käis teinekord mõnel tööl abiks, aga hoidis end rohkem ikka metsale ligemale. Igas talus olid koerad ja kui mõni võõras oleks liikunud, oleks nad kohe teada andnud.

Sügisel käisid kartuleid abiks võtmas isa ja ema Vahemetsas, Villikal ja Jaagul. Töö eest maksti siis natuuras. Raha rahval ei olnud. Selle tööga isa ja ema teenisid talvekartulid. Ka sepatöö eest maksti isale natuuras, millal jahuga, millal lihaga. Ainult Mõtsu metskond maksis isale palka rahas. Isa käis lisaks põhitööle veel paberitööd tegemas. Selle eest maksti eraldi. Kõige paremini teenis isa vikatite tegemisega ja hobuste rautamisega. Aga need olid rohkem tellimustööd. Pidevalt neid ei olnud.
Ja siis hakkasid liikuma jutud kolhoosidest, nende tegemisest ja kolhoosielust. Pidi olema eesrindlik ja edasiviiv maaelu korralduse viis. Kollektiivis pidi olema suur jõud. Aga need inimesed, kes olid käinud Venemaal - nende suus oli hoopis vastupidine jutt. Kolhoosikord pidi olema üks korralagedus, nälg ja viletsus.

Ühel õhtul tuli meile Jaagu vana ja rääkis, et Varepõllule olid kokku tulnud Kilgimetsa küla mehed arutama, mis edasi saab. Nõu andmas oli maamõõtja Piirsalu, kes elas Kolgal. Tema lapsed Olev ja Aime käisid Varblas koolis ja olid ka internaadis. Sellel mehel pidid olema kas kogemused või teadmised sellest uuest korrast. See mees oli andnud niisugust nõu, et kuna kolhoosist pääsu ei ole, tuleb see endal enne valmis teha asjatundlikult. Kui tulevad mujalt asjatundmatud tegelased, saab kolhoos olema üks hädaorg.

Ehkki Piirsalul Kilgimetsa küla rahva usaldust ei olnud. Tal oli kommunisti kuulsus, võeti tema nõu kuulda ja hakati mõtlema, kuidas siis seda uut põllumajandust valmis teha. Ja tehti omal algatusel Kilgimetsa külla kolhoos. Parimate talupoja tarkuste ja ettekujutuste põhjal. Nimeks pandi „Tasuja“. Esimeheks valiti Varepõllu, kui kõige eesrindlikuma talu noorperemees Kusti ja raamatupidajaks seesama nõuandja maamõõtja Piirsalu.

Taludes olevad suuremad põllutööriistad toodi kokku Varepõllule, kuhu talumaja suurde kambrisse tehti kolhoosi kontor. Majarahvas ise kolis sauna elama. Ja siis kadus külast salaja öö varjul küla kõige suurema ja rikkama talu Seplingi pererahvas. Peremees Rehard, perenaine Miine ja nende kolm last. Kaksikud Mati ja Maimu ja nende vanem vend Karli.
Juba varem oli ringlemas jutt, et külas midagi toimub. Et öösiti veetakse Seplingilt koormate viisi vara mööda küla laiali. Oskari Juuli juurde, kes oli siis vist suurim usaldusalune, veeti riide- ja muu kergem kraam.

Kord oli minul Oskari Heino juurde asja. Heino läks köögist midagi võtma ja mina lipsasin järele. Suure kambri uks oli irvakil ja sealt oli näha, et terve suur kamber oli umbes meetri kõrguselt seinast-seina täis riidekraami, kasukaid, saanitekke, riidekangaid ja muud. Eks talu loomad likvideeriti juba vaikselt varem. Seplingi laudad olid küla suurimad ja põllumaa oli ka küla suurim. Nii et küla rikkaim talu. Taheti kulakuks kuulutada, aga kuna praktiliselt talu oli tühi ja inimesed läinud, polnudki, kedagi kulakuks teha. Kulak, ehk vene keeli „rusikas“ tähendas suurtalu pidajat, ekspluataatorit, töörahva vere imejat jne. Tavaliselt kulakud saadeti külmale maale. Kuna laudad ja maja olid tühjad, tehti sinna ühine kolhoosi lehmalaut ja noorkarja laut. Hobused olid esialgu aga igaühe enda käes, sest teist suurt lauta külas ei olnud, mida oleks võinud teha hobustele ühislaudaks. Kilgil laudad olid, aga need olid suvised ehitised.

Massumetsa külla kolhoosi ei tehtud, sest polnud niipalju inimesi. Vahtriku Ann koos tütrega läksid Lihulasse, jätsid maja maha. Lepassaare oli enne tühi. Ka Kivisselja Karla läks oma perega Pärnusse elama ja ainult Aavena Anton ja Veera olid ainukesed, kes ühinesid Kilgimetsa kolhoosiga. Mastimurru, Kasesselja ja Kasemetsa olid aga kaugel ja talud metsas laiali. Inimesed läksid metsatöölisteks või otsis keegi tööd mujalt. Või jäeti talu tühjaks ja mindi lihtsalt mujale ära. Niisugune oli nüüd uus põllumajanduse korraldamise viis.

Jaagu vana rääkis, et temal on tiine mullikas. Aga kolhoosi tema perenaisel on seda mullikat kahju anda, on kasvatanud omale. Pakkus meile. Isa ja ema olid nõus võtma, sest ligemal ajal pidi mullikas lüpsma tulema. Nöögi Jaamas aga ei olnud mingeid kõrvalhooneid peale lahtise katusealuse, kus olid küttepuud. Isa otsustas siis ehitada lauda ise. Ehitusmaterjalina kasutas raudtee liipreid, mida oli mitmel pool raudtee ääres virnas. Üks riit immutatud liipreid oli meie maja ligidal. Ka Kilgimetsas, Lilleoru Alleksi põllu kõrval raudtee ääres oli liipreid mitu riita. Need ei olnud immutatud. Lauta tulid appi ehitama Villika Mart, Jaagu vana, Jaani Andrei, kes oli siis veel Villikal ja ka Davõtka, kes katkus metsa all sammalt ja vedas seda mingi palakaga seljas kohale. Kõik naabrid tulid appi. Laut ehitati ilma vundamendita, maa peale. Mättad siluti labidaga siledaks ja esimene ring vastu maad pandi paika immutatud liipritest. Ülejäänud seinad ehitati immutamata liipritest, millised toodi kohale rullikuga Lilleoru juurest. Ema nii tahtis, et laut ei haiseks tõrva järele. Lauda laiuseks oli liipri pikkus ja lauda pikkuseks sai kahe ja poole liipri pikkus. Seinu hoidsid koos nurkades olevad püstliiprid, kuhu tehti sooned sisse ja sinna soonde teised liiprid tapiga otsapidi sisse. Niisuguse ehitusviisi pakkus välja Jaani Andrei. Pidi olema kiirem. Liiprid laoti üksteise peale. Davõtka laotas liiprite vahele sambla. Seinad tehti valmis esimese päeva õhtuks. Teisel päeval tehti sarikad, roovid ja laudadest katus. Katuselauad andis Villika Mart. Isal oli mõni rull tõrvapappi, millega katus kaeti. Lauda mõlemas otsas oli väike aken. Kust saadi uks, enam ei mäleta. Laetalad ja lae tegi isa metsast võetud käevarre jämedustest kuuskedest. Lae katteks ajas kuused lõhki. Nii et laut ehitati ühiselt kolme päevaga.

Ja siis tõi Jaagu vana tiine mullika . Oli mitte väga suure kondiga, nagu Villika perenaine ütles, valge lauguga lehmake. Jaagu perenaine oli pannud nimeks „Teisi“. Lauda lakka sooja pidamiseks laotas isa paksu sambla kihi ja peale niitis raiesmikult tarna ja vaarika varsi. Laka otsad jäidki lahti. Villika Mari kinkis kolm kana ja kuke. Oli tore punane kukk, laulis kõva häälega. Kust muretseti seapõrsas, ei mäleta. Lauta rohkem ei mahtunud. Ühes otsas oli lehm, teises otsas seasulg, keskel kanade õrs seina ääres ja kõik. Ja tänu kolhoosi tegemisele Kilgimetsa, olime meie järsku loomapidajad. Edaspidi piim, liha ja munad omast käest võtta. Jaagu pere lehmamullika eest raha ei võtnud.