Lapsepõlve lood: Isevärki kingitus ja võimuesindajate "külaskäik"
Ema ei olnud elus enne loomapidamisega tegelenud. Ta oli üles kasvanud Narva- Jõesuus ja koolis käinud Peterburis. Pidas ennast linnainimeseks. Kui mullikas lüpsma tuli, oli emal kõrval naabriperenaine, Villika Mari, kes õpetas ja juhendas. Õpetas ka ema lehma lüpsma, millega ema sai kenasti hakkama. Ema oli hakkaja naine, nagu üteldakse, visa inimene ja väga õpivõimeline. Seitsme aasta pärast oli ta Stalini kolhoosi Kilgimetsa osakonna karjabrigadir. Meil karjamaad ei olnud, lehm õppis metsas vabalt ringi käima, koos Kitsevälja metsavahi lehmaga. Hommikul otsisid üksteist üles, hüüdsid vastamisi. Käisid koos, aga õhtul tuli igaüks ise oma koju. Lehmadel olid kellad kaelas., nii et kaduda nad ei saanud. Kogu aeg oli kuulda, kus nad on. Kellad olid erineva kõlaga. Nagu ema iseloomustas, metsavahi lehma kell tegi häält nagu vana pann, meie lehma kell laulis nagu linnuke. Oli Lepassaare majast ahju pealt leitud valatud väike kell. Vist kunagine aisakell. Heina sellel suvel tegime mahajäetud Lepassaare talu põldudelt ja vedasime saod talu rehe alla. Lehma tuli vahest koju ajada ka. See oli minu ülesanne ja vaat sellest ajast harjusin ma metsaga, hakkasin metsa armastama ja tundsin end metsas nagu kodus. Isegi nüüd, aastaid hiljem on minul väga halb enesetunne, kui metsa saetakse. Hing valutab! Puud nagu hüüaks appi! Ja mina nagu kuulen seda, aga ei saa midagi teha, et neid aidata. Minul on kergem, kui seda tehakse talvel. Siis puud magavad.
Aeg voolas. Et küll vanaema kuulas tihti Ameerika Häält koos Davõtkaga ja üksi, valget laeva ei tulnud ega tulnud. Jaani Andrei läks Villikalt ära. Kuhu, ta meile ei ütelnud. Käis ainult jumalaga jätmas. Tegi isale lahkumiskingituse, vene ohvitseri püstoli, „Viisnurga“ nagu seda nimetati. Pidi olema pärit selle parašütisti taskust, kes 1941. aastal Paatsalu merest surnult kummipaadist leiti. Kui oli vallavanem, jättis selle endale, enesekaitseks. Nüüd pidi tal olema teine relv enesekaitseks. Kergem ja väiksem. Näitas seda isale. Pidi olema saksa ohvitseri püstol „Valter“. Mugavam ja täpsem. Hiljem kuulsin, et Jaani Andrei oli varjanud end mitmel pool päris pikka aega ja nii andekalt ja targalt, et tema otsijad ei leidnudki teda üles. Mitmel suvel oli olnud Varblas Põdra Miina juures, kus oli olnud väga leidlik ja kaval varjamise koht. Lõpuks sai tal vist niisugusest elust isu täis, kaua sa end ikka varjad, kogu aeg hirm naha vahel. Oli läinud ise võimude juurde, et siin ma nüüd olen. Siberisse ei olevat saadetudki.
Minul on „Nöögi Jaamas“ elatud eluperioodist väga head mälestused. Koduseid kohustusi oli suhteliselt vähe. Lugesin palju. Vahtra Leol oli terve ülemise korruse üks tuba raamatuid täis. Sealt käisin toomas portfellitäite kaupa. Palju hulkusin metsas. Sain selgeks sihtide asetuse ümbruskonna suhtes ja missuguse metsasihi kaudu kuhu jõuda. Teiste inimestega, peale naabrite, me suhtlesime vähe. Elasime vaikselt, teistest eraldi eemal, metsas.
Sellest ajast on meelde jäänud üks erakordne sündmus, mis oli minu jaoks eriline. Ei ole niisugust olukorda hiljem kohanud. Jõulude ajal tulid „Nöögi Jaama“, meile külla täditütar Helga oma peigmehega või mehega. Täpsemalt ei mäleta. Täditütrel oli ilus hästi kohevaks kammitud soeng. Ta istus suures toas nurgas olevale jõulupuule väga lähedale. Pidulikkuse tõstmiseks kästi minul süüdata jõulupuul küünlad. Täditütar pööras pead ja tema ilus kohev soeng selle peapöördega läks ühele küünlale vist liiga lähedale. Ilmselt juuksed puudutasid küünlaleeki ja sealt kargas leek juustesse. Juuksed süttisid särinal. Kõik ehmatasid, aga ema reageeris kõige kiiremini. Ta viskas täditütrele oma õlgadel oleva rätiku pähe. Rätik kustutas juuksed. Soeng viga ei saanud ja kõik lõppes õnnelikult. Ei oleks mina arvanud, et inimese juuksed nii kergelt tuld võtavad.
Ühel pärastlõunal, kuupäeva ei mäleta, see oli vist järgmise suve lõpul või varasügisel, tulid mööda Jaagu karjamaad meile kolm meest. Üks nendest oli „Tasuja“ kolhoosi esimees Varepõllu Kustas. Teised kaks olid võõrad. Vanem ja noorem. Mõlemal olid mingid tumedad mantlid seljas. Olid erariided, mitte sõjaväevorm. Noorem rääkis eesti keelt, vanem mitte. Koputasid, tulid tuppa, küsisid peremeest. Isa tuli tagatoast. Noorem võttis põuetaskust mingi punaste kaantega dokumendi, näitas seda isale. Palus esitada kõik enda isikut tõendavad dokumendid, mis isal olemas on. Isa tõi tagatoast rahatasku, kust võttis dokumendid ja pani lauale. Mõlemad mehed uurisid neid ja omavahel midagi vene keeles arutasid. Kusti seisis ukse kõrval, oli vait ja vaatas seda kõike pealt. Siis küsis noorem mees isalt, et kas valdab vene keelt. Isa ütles ei. Siis astus ema ette, öeldes, et tema valdab, kui on tarvis midagi seletada. Vanem vaatas taskukella ja ütles, et kell on juba palju, seletada midagi tarvis ei ole, niigi on kõik selge ja isal tuleb nendega koos minna, dokumentide kontrolliks, mida peab tegema kuskil mujal, sest nemad ei tea, kas isa dokumendid on ehtsad või valed. Kaasa soovitas võtta ühe paari puhast pesu ja kolme- nelja päeva toit.
Isa oli vait ja hakkas asju pakkima. Kõik vajaliku pakkis suurde saksa sõjaväe seljakotti. Isa toimetas rahulikult. Vanem mees aga vaatas iga natukese aja tagant kella ja kiirustas isa tagant. Ema istus köögis laua ääres, oli näost valge ja vait. Vanaema tuli tagumisest toast ja küsis vene keeles, et kes te olete ja kuhu te majaperemehe viite? Vanaemale nad vastasid, et on nõukogude võimu esindajad ja viivad peremehe dokumentide kontrolli. Mäletan, et ema pani isale kaasa terve leiva, paari rusika suuruse tüki soolapekki, pool pakki võid ja midagi veel.
Kui isal olid asjad pakitud ja riides, võttis vanem mees põuetaskust püstoli ja näitas isale. Küsis, et kas niisugust asja olete näinud? Isa vastas, et on ette tulnud. Siis mees ütles, et teil on perekond, mõelge sellele. Iga vähimagi põgenemiskatse puhul tulistavad nad ilma hoiatuseta. Ema hakkas selle peale nutma. Isa vastas rahulikult, et arvestab sellega. Ka vanem mees rääkis puhast eesti keelt!
Päev hakkas kiskuma juba kergeks videvikuks, kui nad uksest välja astusid. Läbiotsimist ei korraldatud. Oleks nad teadnud, et nende teejuht, Varepõllu Kusti on isa õepoeg! Kusti hiljem jutustas, et olid tulnud Varblast küüdihobusega juba lõuna ajal külasse. Esimest korda olid küsinud Matult, et kus elab Martin Raudkivi perekond. Sealt vastatud, et nemad ei tea. Siis tulid edasi ja küsisid Aarnilt. Sealt oli Juhan vastanud, et tema ei tea, kus Raudkivi pere nüüd elab, sest eelmisel aastal kolisid külast ära. Aarni Liine oma pika keelega oli kõrvalt torganud, et elavad nüüd Nöögi Jaamas. Mehed küsisid, et kus see asub. Liine oli vastanud, et kusagil raudteel, Tammiste küla ligidal. Siis mehed tulid Varepõllule, küsisid kolhoosi esimeest ja temalt kohe Nöögi Jaama kohta, et kus see asub ja kust tee sinna viib. Kustas oli vastanud, et teed sinna ei ole, aga jala pääseb küll. Siis võeti ta teejuhiks, kohe käsu korras, et lähme jala ja vii kohale. Hobune koos küüdimehega, kes oli Varbla mees, Kustale tuntud, jäid varepõllule, kontori juurde ootama. Oli juba pealelõunane aeg ja Kusti eriti ei kiirustanud. Tulles olid mitu korda kella vaadanud ja Kustit kiirustanud. Ja tänu sellele, et need mehed jäid nii päeva lõpu ligidale, meil läbiotsimist ei korraldatud. Eks nad kartsid nii metsa kui pimedat. Olid tulles Kustilt küsinud, kui suur pere Raudkivil on, millega tegeleb ja kas on agressiivse iseloomuga.
