Ühises arutelus kerkis esile küsimus Käru põhikoolist ja selle jätkusuutlikkusest, millest ei saanud üle ega ümber. Oleme arutanud meie kooli teemat ja kohalikku olukorda mitmete haridusinimestega väljastpoolt Käru valda ja külastasime Tallinna Vaba Waldorfkooli ja lasteaeda.

Esmapilgul tundus kool nagu kool ikka, aga see oli vaid välimus. Sisult on tegu millegi hoopis erinevaga. Lapsesõbralik ja üksteisega arvestav suhtumine paistab silma nii nende õppetööst kui ka kogu kooli korraldusest. Koolis tegutsetakse koos, igal võimalusel kaasa aidates ja kaasa mõeldes. Mis aga koolis eriti meeldis?

Koolis on igal klassil oma koduklass, kus toimuvad  selle klassi õppetunnid ja tegevused, see on nende endi ja lapsevanemate ja õpetaja ühiselt loodud ruum. Ka ruumi põhivärvile on mõeldud vastavalt vanuseastmele. Enamus ainetunde annab kuni 6. klassini nende oma õpetaja, kui vaja, siis vahetavad klassiruume õpetajad, õpilased jäävad oma koduklassi. Algselt on lapsed jaotatud ruumis õppegruppidesse temperamenditüüpide järgi, hiljem püütakse kohaneda ka erineva temperamenditüübiga lastega koos tegutsedes. Koolis toimub perioodiõpe, mille raames lõimitakse kõik õppeained ühtseks pildiks - tervikuks. Võõrkeelte õppega alustatakse kohe 1. klassist, seda tehakse aga kahel esimesel aastal vaid läbi mängude, laulude, salmide.

Numbrilisi hindeid ei panda, aines edasi jõudmist hinnatakse sõnaliselt ja klassi lõppedes annab õpetaja mitmeleheküljelise ülevaate õpilase poolt aasta jooksul  omandatust, tema tugevatest ja nõrkadest kohtadest. Samas on tulemust võimalik võrrelda ka tavakooli hindamistulemustega.

Selles koolis hakatakse INIMEST teadlikult kujundama juba lasteaias. Kujundama läbi käelise tegevuse, läbi loovuse äratamise ja arendamise läbi  joonistamise, värvide ja looduse. Silmas pidades just lapse individuaalseid vajadusi ja võimekust.

Kas meie kogukond võiks olla valmis muutma hetkel pakutavat hariduse metoodikat?