Lapsi ründavad viirused: palavik kaitseb organismi ja antibiootikumid ei aita

 (3)
haigus
HaigusFoto: Annika Haas

Viirusinfektsioonid kimbutavad kõiki inimesi, kuid eriti vastuvõtlikud viirustele on lapsed. Paljud vanemad on kogenud, et seni kodus olnud laps oli terve kui purikas, kuid, lasteaias, ei möödu teinekord kuudki köha-nohuta.

Lapse immuunsüsteem on veel nõrk, kuid tõenäosus igapäevaselt erinevate haigustekitajatega kokku puutuda lasteaias suureneb. Viirused satuvad organismi erinevaid teid pidi – toidu, joogi, putuka- või loomahammustuse kaudu, haige inimese kehavedelikega kokku puutudes. Kõige tüüpilisem on nakatumine õhu kaudu viirusosakesi sisse hingates. Viirusosakesi leidub mänguasjadel, ukselinkidel, telefonitorul – igal pool, kus haigestunud inimene on rääkinud, köhinud, aevastanud. Nii juhtubki, et kui lapsed mängivad koos, hoiavad käest kinni, jagavad mänguasju ning hiljem hõõruvad kätega oma silmi või nokivad nina, on haigustekitaja organismi sattumine väga tõenäoline. Laste hingamisteede ja seedetrakti limaskestal leidub väga vähe viiruste vastaseid kaitsekehi ja nende vastupanu haigustekitajatele on nõrk. Lisaks nakkab viirus kõige enam paar päeva enne sümptomite teket, mil lapse vanematel pole aimugi, et ta on kaaslaste jaoks nakkusohtlik ega tohiks lasteaeda minna. Nii pole ka kõige karmimate reeglitega lasteaias võimalik haiguseid täielikult vältida.

Praeguseks on teada üle 200 inimest ohustava viiruse, neist umbes pooled põhjustavad erinevaid “külmetushaiguse” nähte. Kuna viirused ründavad organismi erinevaid piirkondi, on ka haigusilmingud erinevad. Enamik viirustest põhjustavad nohu, köha, kurgu-, pea- ja liigesvalu, teised aga ründavad seedetrakti, kutsudes esile iiveldust, oksendamist, kõhuvalu ja -lahtisust. Teatud nakkushaigustega käib kaasas tüüpiline leid – need on näiteks gripp, tuulerõuged, leetrid, mumps, punetised jt. Õnneks on neist paljude vastu võimalik lapsi tänu vaktsineerimisele kaitsta.

Vaktsiinid ja ravimine

Kõige sagedamini põhjustavad viirused ülemiste hingamisteede infektsioone. Tihti on sümptomite järgi raske vahet teha, millise viirusega on tegu, kuid enamasti põhjustab rinoviirus nohu ja kurguvalu, RS-viirustega kaasneb köha ja bronhiidi leid, paragripp võib tekitada kõripõletikku, adenoviiruse korral kaasneb silmapõletik jne. Gripp ei tähista kõiki viirushaigusi, nagu vahel arvatakse, vaid on vaid üks paljudest viirushaigusest, paraku neist kõige raskema kuluga. Kuigi ka teiste viirustega kaasneb palavik, taandub see harilikult haiguse teisel-kolmandal päeval. Gripi korral püsib kehatemperatuur kõrgena 4–5 päeva, haigel esineb köha, kurguvalu, jõuetus, tugev pea- ja liigesvalu. Suur on ka tüsistuste tekke oht – sagedasemad on kõrva-, kopsu-, ninakõrvalkoobaste ja kurgumandlipõletikud.

Arst saab välja kirjutada gripivastase ravimi oseltamiviiri, mis on mõeldud üheaastastele ja vanematele, ravi peaks aga alustama hiljemalt 48 tunni möödumisel esimestest haigusnähtusest. Kõige tõhusama kaitse tagab siiski gripivastane vaktsineerimine, mida tuleks teha igal sügisel uuesti, kuna gripiviiruse tüvi muutub pidevalt ning eelmisel aastal tehtud süst ei paku enam uuel hooajal kaitset. Vaktsineerida võiks eelkõige neid lasteaia- ja koolilapsi, kes haigestuvad tihti ja põevad sageli põskkoopa- või kõrvapõletikke. Alla 2-aastaste laste puhul võiks eelistada pigem pereliikmete vaktsineerimist.

Ülemiste hingamisteede infektsioonide korral võiks ravi aluseks võtta laste ühe lemmiku Karlssoni moto “Rahu, ainult rahu!”. Esiteks vajab haige laps rahulikku ja jõuvarusid säästvat äraolemist, milleks on parim paik ikka oma kodu. Ja teiseks tasub võtta aega, et haigusest jagu saada – viirushaigus peab läbima kindlad etapid ja see võtab oma aja, imeravimeid siin ei ole. Kindlasti võiks lapse haigestumisest teavitada perearsti või -õde – nemad oskavad vanemat nõustada. Samuti väljastab perearst lapsevanemale töövõimetuslehe, et vanem saaks jääda lapsega rahulikult koju. Isegi kui nohus ja köhival lapsel pole palavikku, on tal lasteaias “kinnise” nina ja valusa kurguga raske olla.

Haige laps peaks võimalikult palju lamama ja magama ning jooma rohkelt vedelikke – toasooja vett, teed või mahla. Söök võiks olla kerge ja lapsele meeltmööda, last sööma sundida pole mõtet. Tuba tuleks regulaarselt tuulutada, ainult tõmbetuult tuleb vältida. Kui haigusega ei kaasne palavikku, võib minna ka õue jalutama.

Palavik kaitseb organismi

Loe veel

Lapsel tõusnud palavik on organismi kaitsereaktsioon – kuni 38-kraadisel kehatemperatuuril on viirustevastane ja tervist taastav toime, kõrge palaviku teke on organismi võitlusvalmiduse näitaja. Palaviku võiks paratsetamooliga alla võtta, kui see tõuseb üle 38,5 kraadi. Paratsetamooli on saadaval eri ravimvormidena – pisematele lastele võib ravimit anda siirupina või manustada küünlana pärasoolde, suuremad, üle 4-aastased lapsed, võivad juba võtta ka tabletti. Õige paratsetamooli annus on 15 mg/kg ja seda ei tohiks anda üle 4 korra ööpäevas. Kui palavikuga kaasnevad valud, võib lastele anda ka ibuprofeeni annuses 10 mg/ kg maksimaalselt 3–4 korda ööpäevas. Lastele ja alla 18-aastastele noortele ei sobi palavikualandajaks atsetüülsalitsüülhape (Aspirin®), kuna sellega kaasnevad ebasoovitavad ja vahel isegi eluohtlikud kõrvaltoimed.

Apteegis on saadaval kümneid erinevaid köharavimeid. Teaduslike uurimuste käigus pole leitud, et köha vaigistavad ja rögalahtistavad ravimid lühendaksid kuidagi haiguse kulgu. Köha paraneb kõige paremini köhides ja kestab harilikult vähemalt 2–3 nädalat, vahel kauemgi. Köha pärssivad ravimid on näidustatud juhul, kui köhahood on väga kurnavad ja kipuvad lapse und segama. Omal kohal on soojad aurud, sinepijalavann, soe piim meega, samuti hingamisharjutused (õhupalli puhumine jms).

Viirusega kaasnev nohu kestab reeglina nädalapäevad ja ninast tulev eritis on esimestel päevadel läbipaistev ja vesine, edasi kollakasroheline, nädala lõpuks tekivad ninna koorikud. Kollakasrohelise eritisega nohu pole tõenäolisel viiruslik ja on tingitud enamasti suurenenud adenoidist. Nohu korral annab hea efekti nina loputamine meresoolavee või füsioloogilise lahusega mitu korda päevas. Lisaks võib kasutada ninna pihustatavaid või suukaudseid limaskesta turset alandavaid ja lima teket vähendavaid ravimeid (Sudafed, Actifed).

Antibiootikumid ei aita

Kindlasti ei kuulu ülemiste hingamisteede viirushaiguste raviarsenali antibiootikumid. Viimased ei aita kuidagi viirushaiguse korral tüsistusi ennetada ega haiguse kulgu lühendada. Esiteks ei avalda nad viirustele vähimatki toimet, teiseks põhjustavad asjatult sissevõetud antibakteriaalsed ravimid palju kurja – bakterid muutuvad nende suhtes resistentseks ja ei pruugi hiljem enam ravile alluda, kolmandaks hävitavad antibiootikumid ka organismis olevad kasulikud bakterid, nõrgendades sel viisil lapse immuunsust. Antibiootikumid kirjutab arst välja alles siis, kui analüüside või uuringute tulemusena on põhjust oletada bakteriaalset põletikku. Tüsistuste tekkele viitavad tavaliselt pikalt vaevanud palavik, seisundi halvenemine, kaebuste püsimine või uute teke (näiteks kõrvavalu pärast nohu). Tüsistuste kindlakstegemiseks/välistamiseks oleks hea minna haiguse 3.–5. päeval arsti vastuvõtule, raske seisundi korral tuleb perearst lapsele loomulikult koju.

Nagu eespool öeldud, on ka kõhulahtisusega kulgeva haiguse taga enamasti viirused. Sagedased viirusliku peensoolepõletiku tekitajad on rota- ja adenoviirused. Mõlemad on ülinakkavad ja levivad haige väljaheidetega saastunud käte vahendusel. Haigel tõuseb kõrge palavik, ta oksendab, väljaheide muutub vesiseks, laps on loid ja keeldub söögist. Mida väiksem on laps, seda ohtlikum on talle haigusega kaasnev vedeliku ja mineraalainete kadu organismist. Seetõttu on ravi kõige olulisem osa lapse pidev jootmine, soovitavalt väikeste lonksude haaval. Lapsele võiks pakkuda kisselli, Smecta pulbrit, söetablette, pärmseeni või piimhappebaktereid sisaldavaid ravimeid. Kui kodused ravivõtted ei anna head tulemust, on vajalik haiglaravi, et veekaotust kompenseerida. Tänapäeval on võimalik imikuid alates kuuendast elunädalast rotaviiruse vastu vaktsineerida.

Päris ilma viirushaigustega kokku puutumata ei kasva ilmselt üles ükski laps, ometi on võimalik vähendada nakatumise riski. Laps võiks pesta mitu kord päevas korralikult sooja vee ja seebiga käsi, mütata õues värske õhu käes ka sombusemate ja vilumate ilmadega, olemata sealjuures ülipaksult riides. Kindlasti tõstab lapse immuunsust tervislik ja mitmekesine toit, samuti piisavalt pikk ööuni. Kindlasti on oma roll ka rahulikul, stressivabal õhkkonnal – rõõmsameelsed lapsed on ka enamasti tervemad.