Lasteaias Lepatriinu oli põnev nädal täis leiba ja leivategu
Kõigil oli leiba teha esimene kord ja elevust palju. Lapsed said katsuda, nuusutada, mekkida ja segada juuretise aineid. Põnevusega jäädi homset ootama, et leiba edasi teha. 16. oktoobri hommikul võttis lapsi vastu hapukas leivalõhn.
Pärast lõunauinakut saime leivalaulude saatel segada juuretisest leivataina. Oi, kui hästi tainas maitses! Laste jaoks oli imestus suur, et veel peab ühe öö magama ja alles siis saab leib valmis.
17. oktoober, käes on kauaoodatud hetk - leivaküpsetamise päev. Segasime veel jahu tainasse ja kakukeste veeretamine läks lahti. Iga laps tegi ka oma märgi leivale ja olidki leivad ahjus.
Valmis leivakakukesed viisid lapsed koju, et neid koos oma perega süüa. Selline oli meie esimene leivategu, mis siis, et kakukesed said natuke magedad ja liiga krõbedad, kuid ikkagi oma tehtud.
Nädala lõpetasime emmede valmistatud võileibadega. Emmedel jagus põnevaid ideid leiva kaunistamiseks. Lastel oli omavahel palju jutustada, kuidas tema leib valmis ja mis või kes tema leiva peal on. Nii mõnigi ema teadis, et tema laps ei söö leiba, kuid see teadmine ei pidanud paika. Kõik lapsed sõid suure isuga ja küll maitses oma emme tehtud leib hästi.
Oli põnev nädal täis leiba ja leivategu. Lapsed said aru, kui pikaldane ja vaevanõudev on leivategu. Enam pole lauas leivaga mängimist ning leival on hoopis magusam maitse. Lastele sai selgeks vanasõna „Leib on kibe kätte saada, aga magus süüa."
