Lastega matkamas ehk milleks seda jama vaja on?

 (4)
Lastega matkamas ehk milleks seda jama vaja on?
Üllar Põld (vasakul): Kas igast matkast on midagi meenutada? Arvan, et on. Olgu head või halba, aga see ei ole tuimalt veedetud aeg.“Foto: Saue Noortekeskus

Olen palju lastega matkamas käinud. Emad-isad on tihtilugu hirmul - äkki laps ei jaksa! On suur vahe, kas laps on väsinud või ei viitsi pingutada või ei oskagi pingutada. Kuidas teada saada, kas ta jaksab või ei jaksa? Vastus: anna lapsele võimalus pingutada, siis saamegi teada.

Meil oli noortekeskuses praktikal külaline Saksamaalt, neiu Merle. Ta tuli paarile matkale kaasa, et näha, kuidas väljaspool noortekeskust elu käib. Pidime kraavi teisele kaldale saama. Kraav oli vett täis, sild ära mädanenud ja vee alla vajunud.

Kaasasolnud isad korjasid metsast roikaid ja täitsid vee alla vajunud osa ära. Seejärel sidusime oksad marlisidemega kokku. Ühest tegime käsipuu ja lapsed läksid rahulikult, ettevaatlikult ning pühendunult üle vees õõtsuva hunniku.

Merle küsis, kas need isad on sõjaväelased? Ei ole, eesti isad lihtsalt oskavad selliseid asju!

Saksamaal nii ei tohi. Ma ei tea, kas Eestis nii tohib, aga olen kindel, et olukorrast väljapääsu otsida tohib, aidata tohib, koostööd teha tohib ja mõtlevaks inimeseks tohib ka jääda.

Kas igast telefonis mängitud mängust on midagi meenutada? Ei usu. Kas igast matkast on midagi meenutada? Arvan, et on. Olgu head või halba, aga see ei ole tuimalt veedetud aeg.

Noortekeskuse esimene pikem jalgrattamatk oli 140 kilomeetrit - pepud valutasid. Järgmine oli 200 kilomeetrit. Tagumikuvalu ei olnud enam kurtmist väärt teema. Järgmisel suvel plaanime 300 kilomeetrit ette võtta. Sõidame Pivarootsi kunstilaagrisse üle Hiiumaa, Saaremaa ja Muhumaa. Sadul on seekord väga oluline. Õnneks on osa tarkusest pepu kaudu pähe jõudnud ja aeg vaimseks pingutuseks on küps.

Minul ei ole jamasid vaja. Seepärast alustangi väikese füüsilise pingutusega, et pärast jaksaks ja oskaks oma peaga ka mõelda.