Meenub üks aastate tagune lugu, olin siis noor kasvataja, just koolipingist tulnud, oma esimesel töökohal, oma esimeste lastega. Meie lasteaias oli öörühm kaugel elavatele lastele, need olid lapsed, kes esmaspäeva hommikul toodi ja reede õhtul koju tagasi viidi.
Meie - kasvatajate ülesanne oli lapsed õhtul puhtaks pesta ja magama panna ning öökasvatajale üle anda. Kuidas need väikesed käekesed siis mu kaela ümber klammerdusid ja palusid mitte ära minna ja nende juurde jääda. Ja mida kõike nad oma südamelt ära rääkima hakkasid...
Süda nuttis koos nendega, kui üks pisike poiss rääkis, kuidas isa neid öösel kodust välja ajab, kuidas nad ema ja õega tuduriietes külmas öös, paljajalu mööda lund põgenevad. Või kui väike tüdruk kurtis, et ema oli nii-nii purjus, et jäi koridori magama ja süüa nad ei saanudki.
Ega muud moodi saanudki mina neid tibupoegi kaitsta ja aidata, kui kuulasin ära, lohutasin, hoidsin neid ja muretsesin. Edasi tegeles taoliste peredega külanõukogu vastav inimene. Mõnel puhul aitas, mõnel tegi asja veel hullemaks. Sellest on möödas üle neljakümne aasta, aga mis on muutunud?
Eks üldjoontes on pilt ka täna samasugune. Kõik oleneb ju meie endi püstitatud prioriteetidest, kas esimesel kohal on lapsed ja pere või töö, töö, töö. Kindlasti on kõik meie elus vajalik, nii töö kui ka lapsed, aga minu arvates on siiski pere ja lapsed kõige tähtsamad, lapsed kasvavad ju nii ruttu, äkki on nad suured ja juba lendavadki pesast minema. Kannatame veidi ja oleme oma laste jaoks olemas.
1. juunil oli lastekaitsepäev. See on vähemalt üks päev aastas, mil lapsed on meie sõnades ja tegudes tähtsad ja olulised. Siis korraldame neile üritusi, käime nendega matkamas, mõtleme, kuidas laste päeva võimalikult toredaks teha. Ja nii see on olnud vähemalt minu praktikas Laagri Lasteaias algusest peale. Mida kõike on mu silmad näinud ja kõrvad kuulnud, iga aasta toob midagi uut meie traditsiooni lastekaitsepäeva läbiviimisel.
Algusaastatel oli meil tavaks korraldada laste rongkäike mööda Laagrit, mis lõppes praeguse kultuurikeskuse juures väikese kontserdiga, mille andsid lapsed pealtvaatajatele ja neid jagus alati, lisaks vanematele oli kohal rohkesti alevirahvast.
Millegipärast ei meenu, et oleks olnud vihmast ilma, tundub nagu oleks alati olnud päike koos meiega. Siis osalesime mitmeid aastaid järjest Keilas korraldatud suurel võimlemis- ja tantsupeol, mille initsiaatoriks oli endine Keila pedagoog Helgi Rõõmussaar. Mõne aja pärast läksid moodi igasugused väljasõidud lastega loodusesse Keila-Joale, Niitvälja golfi väljakule, Jägalasse, Paldiskisse, mis lõppesid alati piknikuga.
Uskumatu, aga sõitsime lastega rongiga Kloogaranda päevitama ja suplema. Tänasel päeval kõlab see tõesti uskumatult, aga ka nii oleme lastekaitsepäeva tähistanud. Loomulikult olime kohal, kui Tallinna Loomaaed kutsus lapsi 1. juunil loomi vaatama, hiljem oleme sellest loobunud sel lihtsal põhjusel, et lapsi on siis nii palju kokku tulnud, et loomi ei näegi. Uus trend - batuut, see toodi ühe lapsevanema poolt kohale ja pandi lasteaia hoovi üles ning lapsed rivisse ja kasvatajad „stopperiga aega mõõtmas", et kõik saaksid hüpata. Või siis hoolekogu algatatud mänguväljaku rajamine, mis seisab väärikalt tänase päevani.
Mõnel aastal tuli meile külla Jeti oma jäätiseautoga, oh seda üllatust ja rõõmu, kui sai ise jäätist valida. Kõik võimalikud televisioonitegelased on käinud lastel külas.
Nüüd mõtlen hoopis muud. Meie, täiskasvanud, pakume enda meelest lastele nii palju toredat ja huvitavat, aga kas aastate möödudes on neist päevadest lastele ka midagi meelde jäänud? On nad meiega rahul olnud, mida nad teeksid teisiti, kui saaks aega tagasi keerata? Seda oleks tõesti huvitav kuulda. Sõbrad, andke meile teada.
Üks, mis selge, lastekaitsepäeva on vaja. Kui mitte lastele, siis kindlasti meile, vanematele, et me mõtleksime oma laste peale, kuidas neid kaitsta tühja kõhu, „kommionude", vägivalla jm eest. Meis peaks olema rohkem kodanikujulgust sekkuda seal, kus näeme abivajajat, mitte mööduma pead kõrvale pöörates. Ja peaksime armastama, armastama tingimusteta oma lapsi ja seda neile ka välja näitama - ütlema. Me kõik tuleme ju oma lapsepõlvest ja lapsepõlv peaks olema kingitus meie lastele selle maailma poolt, kuhu ta sündis. Tiiu Ingerainen
Laagri Lasteaia direktor
pikaajaline sauevallakas,
ema ja vanaema
