Lasteluule aastaauhinna laureaat Aidi Vallik: esimesed salmikesed valmisid juba 5-aastaselt

20. mail toimunud Luunja 22. kirjanduspäeval said Haapsalu kirjanik Aidi Vallik ja kunstnik Ott Vallik Luunja valla väljaantava Karl Eduard Söödi nimelise lasteluule aastaauhinna, millel on pikk ja väärikas ajalugu.

Kirjanduspreemiat hakkas 1988. aastal välja andma Luunja sovhoos ning hiljem Luunja vallavalitsus koostöös keskkooliga. Selle perioodi jooksul on kirjanikest auhinna saanud Ott Arder, Olivia Saar, Heljo Mänd, Leelo Tungal ja paljud teised tuntud kirjanikud. Kunstnike nimistus on Priit Pärn, Edgar Valter, Jüri Arrak, Henno Käo jt. Auhind antakse eelmise aasta parima lasteluulekogu autorile ja illustraatorile. Ott Vallik on sama auhinna saanud ka varem - 2003. aastal. Siis sai ta selle joonistuste eest raamatus "Tere!", mille värsid kirjutas Heiki Vilep. Auhinna saanud luulekogu „Mina, kana, lehm ja kratt "valisid välja Luunja Keskkooli, Kavastu Algkool- Lasteaia ning Lohkva Lasteaia lapsed. Humoorikad ja mängulised luuletused arendavad lapse keeletaju ja maailmapilti, sobivad nii iseseisvaks kui ettelugemiseks, pakkudes kaasaelamisrõõmu lapsele ja lapsevanemalegi. Luuletaja kirjutab raamatu tagakaanel, et talle meeldivad lasteluuletused, kuna neis on rütmi, riimi ja mängu. Luuletusi on tema arvates tore ette lugeda, kuulata ja vaikselt lugeda, neid saab ümiseda ja laulda. Aidi Vallik rääkis, et ta hakkas väga vara kirjutama, juba viieaastaselt valmisid esimesed salmikesed. Trükituna ilmusid A. Valliku luuletused esmakordselt 1980-ndate lõpus ajakirjades Vikerkaar ja Noorus. Luuletajanimeks sai ATS , alates 2001. aastast hakkas tema looming ilmuma Aidi Valliku nime all. Aidi Vallik töötas kodulinnas Haapsalus Wiedemanni gümnaasiumis 8 aastat õpetajana. Seejärel loobus õpetajaametist ja hakkas n-ö täiskohaga kirjanikuks, praegu kirjutab ta vabakutselisena lisaks raamatutele artikleid, kõnesid, arvustusi. Aidi Vallik on kirjutanud igas vanuses lastele - nii proosat kui luulet. Esimene lasteluulekogu kandis pealkirja "Tirtsti ja turtsti". Eelmisel aastal ilmusid ka kõige pisematele mõeldud "Minu jalad" ja „Mannikese lugu". Esimene neist on 2-3 aastasele lapsele ettelugemisraamat, mis arendab lapse arusaamist iseenda kehast ja sellega seotud sõnavara. "Mannikese lugu" aga on 3-8-aastastele lastele kirjutatud värssjutustus, mis räägib tüdrukust, kes on nii pai, et vares puhtalt kadedusest viib ta varesepessa oma pojaks... Kirjaniku võime märgata loomi ja osata nende hinge näha väljendub tema loomaraamatutes „Pints ja Tutsik" ning „Unekoer". Aidi Valliku sulest on ilmunud ka 8-10-aastastele lastele pühendatud „Koletise lugu" -jutustus väikese Koletise pikal teekonnal ettetulevatest katsumustest.

Noorsooraamat „Narkohollo" on fantastiline seiklusjutt sellest, kuidas päris tavaline poiss Mihkel läkitatakse arvutimängu kaudu teisele planeedile võitlema ohtliku Narkohollo ning tema erinevate käsilastega.

Aidi Valliku kõige menukamad raamatud noorte hulgas on „Kuidas elad, Ann?"," „Mis teha, Ann?" ja „Mis sinuga juhtus, Ann?" Noortele neist enestest kirjutamise mõte tuli Aidi Vallikul eesti keele ja kirjanduse õpetajana töötades. Kaheksanda klassi õpilased, kellele oli vastumeelt lugeda raamatut „Ümera jõel", rääkisid õpetajale, et neile meeldiks lugeda sellist raamatut, kus oleks juttu „tülist vanematega ja sõpradega, seksist, narkootikumidest ja joomisest". Õpetaja võttis raamatu kirjutamist tõsiselt...ja 2000.a võitis „Kuidas elad, Ann?" Eesti Lastekirjanduse Keskuse laste- ja noorsoojutuvõistluse. See on õpetlik ja tundlik jutustus, kus kõrvuti tegelikkuse ja ema päevikuga areneb 1980. aastate punkpõlvkonna ning nende laste täiskasvanuks saamise lugu. Anniloo teine osa „Mis teha, Ann?" räägib rahast, sõprusest ja reetmisest. Selles raamatus tahtis kirjanik rohkem rääkida poistest. Õpetaja võttis oma klassi poisid hoolsa vaatluse alla ja sai nende käitumist jälgides palju mõtteid kirjutamise tarbeks. Triloogia kolmas osa oli Aidi Vallikul juba mõtetes valmis, kui talle tehti ettepanek kaasa aidata filmi tegemisele, mis oleks järjeks raamatute kahele esimesele osale. Aidi Vallik kirjutas filmi stsenaariumi poolteise aasta jooksul ümber viis korda, järgmised viis versiooni kirjutasid omakorda stsenaristid Peeter Sauter ja Rainer Sarnet. Kinodesse jõudis osaliselt Aidi Valliku stsenaariumil valminud film kahest teismelisest tüdrukust „Kuhu põgenevad hinged?". Selle filmiga kirjanik eriti rahule ei jäänud ja nii järgnes ka kolmas Anni-lugu raamatuna „Mis sinuga juhtus, Ann?". Valliku sõnul võib öelda, et film ja raamat on kaks eri asja, sest stsenaariumi rohke ümberkirjutamisega kaotasid filmis Anni-lugudest tuntud tegelased oma karakteri ja ka tausta.