Laukna vabatahtlikud tutvusid Rootsi päästetööga
Ettevalmistustööd ja läbirääkimised algasid tegelikult juba neli kuud varem: tuli pidada kirjavahetust, luua kodulehekülg, kirjutada projekte ning taotlusi, tõlkida materjale, tellida meeneid ning uus seltsi kirjadega esindusriietus. Kui kõik sai viperusteta valmis, algaski meie teekond Rootsimaale.
Juba esimesest hetkest oli selge, et oleme jõudnud riiki, kus elukorraldus on põhjalikult läbi mõeldud ja hästi korraldatud.
Hetketi tundus eluolu isegi ebareaalne - ei ainsatki ebakõla ega saatuse hoolde jäetud olukorda. Kuna puutusime tahtmatult kokku erinevate valdkondadega, siis võime kinnitada, et seesugune korrastatus valitseb kõikjal.
Meie majutuspaigaks sai modernne noortekeskus Vara linnas, mis oli kiviviske kaugusel kõigest, kuhu meil oli vaja jõuda. Kohe saabumisõhtul võeti meid vastu piduliku õhtusöögiga ning vallavanem Frederik Nelander tutvustas nende head tava teha koostööprojekte mitme omavalitsusega.
Ühte nendest saime ka hetk hiljem kaeda: nimelt oli meil võimalus külastada lasketiiru, kus pritsumeestest jahimehed pidasid maha mitteametliku vahva turniiri.
Järgmise päeva külaskäike alustasime Vara valitsushoonest, kus valladirektor Gert Norell andis ülevaate valla kui terviku elukorraldusest. Seejärel viis valla välissuhete juht Helena Torsell meid linnaekskursioonile, mis oli üksiti väga kenasti seotud tuletõrje- ja päästeteemaga.
Seejärel jõudsime Vara tuletõrjedepoosse, mis on üks kahest pritsumeeste komandost Vara vallas. Teist, Kvänumi depood me ei külastanud.
Erinevad süsteemid
Üksteisele oma töökorraldust selgitades mõistsime, et meie päästeteenistuse süsteemid on siiski küllalt erinevad. Neil on kolm tasandit: professionaalid, poolprofessionaalid ja vabatahtlikud (abistajad, kellel pole oma depood ega rasketehnikat). Vara komando liikmed on seega tegelikult poolprofessionaalid, kes on tasustatud ja teevad erinevalt meie vabatahtlikest pritsumeestest ka päästetöid näiteks liiklusõnnetuste puhul. Sellist täpset vastet/tasandit meie vabatahtlikele pritsumeestele neil polegi. Poolprofessionaaliks saamiseks tuleb läbida 7-nädalane koolitus ja kehalise võimekuse test.
Vara Pritsumeeste Klubis on hetkel 20 meest. Nad ootavad pikisilmi oma ridadesse ka naiskolleege, kuid kehalise testi raskuse tõttu pole ükski naine veel suutnud päästjaks saada. Kõik mehed on valmisoleku seisundis 1 nädala kuus. Valvenädalal peavad nad olema võimelised jõudma 5 minutiga oma põhitöö juurest depoosse. Samaaegselt on valves 5 meest ja igaühele on määratud oma auto. Väljakutse korral sõidab iga päästja endale määratud sõidukiga õnnetuskohale ja alles kohapeal otsustatakse, kuidas ja milleks tehnikat kasutatakse.
Nädalas saab Vara depoo keskmiselt 3-4 väljakutset, millest enamus on liiklusõnnetused, mitte tulekahjud. Depoo masinaparki kuulub põhiauto, varuauto, paakauto, kõrgendatud läbivusega maastikuauto, Ban-Wagen, päästepaat, järelveetav remondihaagis ja mitu järelveetavat motopritsi.
Depoo uunikum (esimene valla auto aastast 1938) seisab väärikalt teiste kõrval. Depoos on ööpäevaringselt ka kiirabiauto koos õe ja parameedikuga, kuid viimased ainult jagavad päästetöötajatega hoonet, kuuludes ametlikult ikkagi meditsiinisüsteemi koosseisu.
Vara Pritsumeeste Klubi on loonud ka oma muuseuminurga, kuhu on koondatud vanad fotod ja kaardid, 2 kahurit (ühega nendest lastakse uusaastapauku veel tänapäevalgi), aurumootoriga motoprits (töötav), vana alarmsüsteem (telegraafisüsteem) ja tulekahjus plahvatanud balloonide kestad.
Veel on depoos konverentsiruum ning jõusaal, kus hoitakse ennast vormis ja valmistutakse kehalise võimekuse testiks. Kord aastas tuleb läbida vaid üks ala - kõnd lindil täisvarustuses.
Erinevalt meist ei tegele Rootsi pritsumehed kultuuriürituste korraldamisega. Pehmete väärtustega on nad seotud harva: 13 aastat tagasi anti välja heategevuslik kalender (mille ka meie omale saime) ja oma lõbuks on selgeks õpitud ja filmitud üks tants (vaatasime seda koos arvutist).
Paraadidel pole osaletud, kuid tuletõrjespordis on nad sarnaselt meiega olnud sageli oma maakonna meistrid.
Oma külaskäiguga õnnestus meil teha ka natuke ajalugu: nad said meie käest esimesed külalisembleemid ja seda sel lihtsal põhjusel, et olime nende esimesed külalised.
Päev päädis ühise suure grilliõhtuga välisbasseinide ääres, kus Vara grillimeister isiklikult valmistas meile hõrgutisi ja kus kaks hiigelsuurt Rootsi kuulsat Printsessi torti ootasid söömist.
Raske on kirjeldada, kui tore meil oli ja kui paljust me saime omavahel rääkida.
Kutseliste päästjate juures Lidköpingis
Õppereisi järgmise päeva veetsime Lidköpingis ja selle ümbruses. Alustuseks külastasime Lidköpingi tuletõrjedepood, kus tutvusime professionaalsete päästjate töökorraldusega ning nende kasutuses oleva päästetehnikaga.
Nagu eelpool öeldud, on Rootsis kombeks, et üksteisega piirnevad vallad teevad omavahel koostööd. See kehtib ka päästetöö korraldamisel: 4 omavalitsust (Lidköping, Vara, Grästorp, Essunga) on ühendanud oma jõud ühise päästesüsteemi loomiseks ja haldamiseks.
Lidköpingi depoo on ainuke professionaalsete päästjatega üksus piirkonnas ja sealt juhitakse ülejäänut viit (Vara, Kvänum, Grästorp, Nossebro, Järpas) poolprofessionaalide komandot, mis asuvad üksteisest umbes 20 km raadiuses.
Lidköpingi depoo on omapärane ka selle poolest, et ta on samal ajal eriotstarbeline hoone, mida saab kasutada varjendina suurõnnetuste korral.
Depoos on seetõttu oma, ühistarbimisest eraldi olev vee- ja elektrisüsteem. Seda projekti rahastas riik ning kompleks valmis 1993. aastal.
Depoo rendib 4 kiirabiautot, üks nendest on ööpäevaringselt kohal. Meditsiinitöötajad ainult jagavad päästetöötajatega ruume, kuuludes ametlikult riikliku meditsiinisüsteemi koosseisu.
Kasutusel olev päästetehnika on järgmine: 2 põhiautot, paakauto, operatiivkorrapidaja auto, motopritsid, päästepaat (kõigil päästjatel on läbitud päästepaadi juhtimise kursused), maastikukulgur, kemikaalide haagis, korvtõstuk (32 m), päästeskuuter ja kõrgsurve lammutusagregaat seinte lammutamiseks.
Erinev on ka kiivrite märgistus: punane kiiver on operatiivkorrapidajal, kollane kiiver on vahetusevanema ja must kiiver professionaalse päästja jaoks. Depoos on oma jõusaal ning erinevalt poolprofessionaalidest peavad professionaalid sooritama kehalise testi kaks korda aastas.
Visiidi lõpetuseks rääkisime päästetöö korraldusest Eestis ja oma seltsi tegemistest. Rootslased imestasid meie päästetöövälise ühiskondliku töö mahu üle, kuid leidsid, et pritsumeeste jaanitule korraldamine oleks tulevikus tore mõte Rootsimaalgi. Samuti pidasid nad kiiduväärseks meie tööd noortega.
Peale depoo poolt korraldatud lõunasööki sõitsime Vänerni järve ääres asuvasse Läckö lossi, kus meile pakuti lisaks tavakülastusele harukordset võimalust tutvuda hoone tulekahju alarmsüsteemiga.
Ja mis seal salata, ärklikorruse tolmuste talade vahel oli sama põnev turnida kui peosaalides maale imetleda või ürdiaias jalutada.
Ärasõidupäeval külastasime tee äärde jäävat Husqvarna muuseumi, mis on omaette hea näide sellest, kui laia tootevalikut on suutnud üks firma arendada ja kui kiiresti on tehnika ajas muutunud. On aru saadud, et firma ei ole struktuur, vaid protsess.
Järgmise aasta suvel ootame Rootsi päästetöötajaid vastuvisiidile Eestisse. Esialgse plaani kohaselt ühinevad nendega ka meie Soome sõpruskomando liikmed. Loodame, et suudame oma külalistele samaväärselt sooja ning huvitava vastuvõtu pakkuda.
Aitäh Helena Torsellile, Gert Norellile, Frederik Nelanderile, Eda Ekendahlile, Vara Pritsumeeste Klubile ja Lidköpingi komandole sooja vastuvõtu eest!
Aitäh Märjamaa ja Kullamaa vallavalitsusele, kes aitasid meie reisi rahastada.
