Lauluga läbi Euroopa
Meil on aga kõik hästi – uus korralik Hansabuss ülihoolivate juhtide Toomase ja Jüriga. Mõni minut peale südaööd juulikuu keskel asub Rapla Laulustuudio Tütarlastekoor teele. Kaugele.
Varssavi
Linnaliini bussijuht keeldub meile pileteid müümast ja nõnda sõidame oma hotelli juurest linna „jänest“.
Ülikuum. Osa meie piigasid hüppab purskkaevu. Teised linnapealjalutajad jooksevad tänavale veetud tuletõrjevooliku all edasitagasi. Õhk paks päikesest ja kirikud-katedraalid abiellujatest.
Tüdrukute esimene katse võõras kohas ise hakkama saada. Väiksemad hoiavad ikka Valve-emade ligi. Suuremad naudivad vabadust.
Kui juhtute haigestuma, ärge tehke seda Tšehhis!!!
Ilmselt mõni kodust kaasa võetud toidupala on ületanud kuumuse taluvuse piiri. Ja siit ühe laulja tunde kestev oksendamine. Kiirabisse. Noh, see kiire abi ei tunne tunni aja jooksul ooteruumis isegi huvi, mis viga ... või miks neiu pikali on ... või äkki hakkab pimesool lõhkema...
Tohtri uks, mis avaneb vaid seestpoolt (meie pool pole isegi linki), läheb lahti harva. Õde meenutab vägagi seltskonnapiltidelt nähtud Üllar Jörbergi kaasat. Lõpuks meie kord. Loomulikult ei oska tohter ega ka ülevärvitud õde sõnagi peale sorava tšehhi keele. Saame aru, et pimesoolega ei ole midagi, joodetakse tõbisele Sprite’i ja alustatakse paberivirnade täiskirjutamist. Arvutiga, käsitsi... mingil hetkel toob õde kõrvalruumist appi ka vana mehhaanilise trükimasina. Salamisi saan moblasse uunikumist pildigi. Paarkümmend minutit hoolsat kirjutamist ja paberite hunnikusse jaotamist lõpeb fiaskoga – õde on isikukoodile kogemata lisanud ühe 0 ja nõnda on kogu paberimeri valele inimesele täidetud – mitte eestlasele. Ja kõik algab otsast peale. Lehvitan lehvikuga tuult enesele ja tõbisele. „Kiire Abi“ teatab aga, et vaja kirurgile minna. Kasseerib mõned sajad tšehhi kroonid meilt vaevatasuks ja kutsub kaasa kõrvalmajja kirurgi manu. Teeme otsuse – kui paremaks ei lähe, jätkame ravi Viinis. Õde jääb meile pika näoga oma väikese räpase meditsiiniasutuse ukselt järele vaatama.
Kogu selle jandi peale on ka tõbi hakanud taanduma. Aega kulus 3 tunni kanti.
Viin
Planeeritust hiljem kohal ja meie bussijuhtide otsusena saame me bussiekskursiooni läbi imelise Viini linna. Peale hotelli vallutamist longime ikka linna peale. Hämardub. Ent kaunis vanalinn paneb südame põksuma ka tulede valgel. Hiljem selgub, et osade lauljate tutvumine Viiniga piirdus küll lähima McDonaldsi ukse juures.
Ljubljana
Hotelliõuel tehtud lauluproovist kujuneb korraliku publikuga kontsert.
Gondeltrammiga mööda püstloodis mäekülge üles ja oledki maailma katusel. Kaugel all laiub kaunis Sloveenia pealinn, meie aga oleme pilvedega võrdsed.
Loojuv päike, armas vanalinn täis tänavamuusikuid, trikimeistreid ja kohvikuid. Tuledes jõekallas.
Teel Veneetsiasse
Taas bussijuhtide algatusel varahommikune külastus karstikoobastesse. Mäe sisse saab lahtise rongiga, mis kihutab kiljumise saatel nagu ameerika mägedes. Kaljunukkidest õnnestub kihutades siiski pead eemal hoida. Mäe sisemuses algab jalgsimatk. Rada üles, rada alla. Imelised pildid stalaktiitidest ja stalagmiitidest. Tekkidesse mässitud reisiseltskond liigub vaimustunult giidi järel. Loomulikult ei saa me nii ürgsest paigast lahkuda laulmata. Meie häälte kõla jääb pendeldama koobaste seinte vahele.
Lossi, mis ehitatud pooleldi mäe sisse kõrgel-kõrgel. Muljed ei taha enam väga sisse ära mahtuda. Vägev.
Veneetsia
Taas teeb buss Toomase ja Jüriga meile teene – meid viiakse hotelli juurest vee äärde oma bussiga (ette nähtud seda pole), linnatranspordiga võtaks see vast üle tunni ja ega tea, kas oskakski tagasi tulla.
Ostame endale lukssõiduki nimega Barracuda. 3 tundi hiljem viiakse meid tagasi maale küll tunduvalt tagasihoidlikuma laevukesega. Öeldakse, et kui Sa pole Veneetsias ära eksinud, pole Sa seal käinudki. Meie oleme siin ja eksime ka. Kõik meeled valla, püüame tajuda seda ainulaadset linna. Maskid, butiigid, kirikud, tuvid, ümisevad gondeljeerid, loksuvad kanalid, kitsadkitsad tänavad...
Öö veedame baldahhiinvoodites. Mõnedes tubades on seinast seina kuldraamiga peegel. Teine meiega koos ööbiv eestlaste buss on tülli pööranud omavahel ja ka bussijuhtidega. Suhete klaarimine segab ümbruskonna und. Meie oleme küll hoitud, seltskond lahe ja mõnus ning Toomast-Jürit rohkem sõbraliku isa eest.
Garda järv
Kristallpuhta veega järvest ei taha ka tunnise loksumise järel välja tulla. Naer, kilked. Meie modellihakatised teevad fotosessiooni, Toomas korjab ilusaid kivikesi kilekotti. Bussis tavapärane lõuna. Täidame kaevust oma veepudelid ja teele Bolzano poole.
Bolzano
Messikeskuse esine bussidest umbes. Selgub, et 3000 inimest ööbivad siin, pead-jalad koos mitmesajakesi ühes ruumis. Keegi on taas meie eest kostnud... Sõidame vanalinna külje alla koolimajja, mille terve aula antakse koorile. On õhku, ruumi ja valgust. Valve-emad vallutavad lava. Mingi aja jooksul avastatakse, et on oma WC, 2 tükki. Dušš õue peal ja külma veega, ent õhk on endiselt üle 30, nii et pole häda. Majas veel mitmed laste- ja noortekollektiivid üle Euroopa. Öised kooslaulmised Kristjani saatel, teiste rahvaste tantsude nautimine, pikad söögisabad teispool jõge, kuhu saabusid sööma kõik 5000 festivali osalejat, öösimmanid...
Päev mägedes
Hommikune proov osutub segaduseks. Ilmselt peaksime me proovi tegema hoopis mujal, kui see, kus me juhendi järgi oma järge ootame. Õiget kohta aga ei tea keegi. Ja nõnda suundume Toomase-Jüri algatusel mägedesse. Käänulised mägiteed tunduvad ühesuunalistena, ometi pressivad vastutulijad suurel kiirusel end meist mööda. Ja seda sadade meetrite kõrgusel kuristiku kohal. Meie bussijuhtide kartmatus hakkab nakatama kogu seltskonda ja poole päeva peal ei kosta karjatusi enam kuigi palju.
Aga loodus on ikka imeline autor. Maailma kohal kõrguvad püramiidid, mille juurde ronimine peaks piletimüüja sõnul kestma umbes 1,5 tundi, saavad lustaka tüdrukutekamba poolt vallutatud 30 minutiga. Ja seda plätudes, kui muud turistid võtavad neid kõrgusi matkasaabastes.
Lõpuks leiame ka selle tunde mööda mägiteid otsitud kose. Ja vaatepilt tasub vaeva. Seisame veepiiskade keskel, mis alustavad kiirlaskumist pea 100 meetrit meie kohalt. Tekib sipelgaks olemise tunne. Ja me muudkui pildistame ja pildistame…
Tagasi jõudes on ainus võimalus keha kinnitada, leida mõni veel avatud söögikoht. Kell on palju ja kõik on suletud. Loomulikult jäävad tüdrukud säravisilmi meile järele vaatama, kui me Valve-emadega McDonaldsi poole suundume. Ent veel rohkem vääriks jäädvustamist teenindajate näod, kui tellime 43 Happy Meal’i. Mitmekümne-minutilise pakkimise jooksul jõuavad meid imetlemas käia ka kõik köögitöölised. Sel õhtul vajuvad voodisse naeratusega ilmselt nii tüdrukud, kui ka söögimeeskond. Noh, ja ega minagi erand ole.
Festival
Järgmised päevad on täis laulmist segamini riietevahetamisega ja korraks-veeall- jahutamisega. Kogu seda pidevat toimetamist saadavad paitavad pilgud, lõputud plaadiküsimised, pildistamisseeriad ja kiidusõnad- kiidusõnad…
Kogu linnake kihab erinevatest etteastetest. Igal tänavanurgal keegi laulab- tantsib-mängib pilli. Oh neid imelisi rahvariiete variante. Kirjeldamiseks peaks mõned sõnad juurde leiutama.
Meie koori seest tulev energia aga täidab peaväljaku vabaõhulava, sisehoovid ja imelise Toomkiriku. Peakontserdil saadab lauluga lavalt lahkuvat Rapla Laulustuudio Tütarlastekoori püstiseisev ja skandeeriv publik. Oleme populaarsed ja hoitud. Siin ja praegu küll. See tunne on hea.
Laupäevaõhtune rongkäik toob korraga välja kõik erinevad rahvad. Kes kõnnib karkudel, kes meenutab päkapikku, kes tantsib puukotades läbi linna. Flamenco ja kitarriserenaadid kõrvuti. Mõned naiste peakatted aga meenutavad… Miki-Hiire kõrvu. Lusti ja rõõmu ja üheskepsutamist jagub varaste hommikutundideni.
Viimase päeva hommikul osaleme Toomkirikus teenistusel. Laulame ikka. Ja siis gondliga 1000 meetri kõrgusele jälle maailma peale alla vaatama. Võimas. Kohati ka hirmus. Aga väga ilus.
Festivali lõputseremoonia tundub veidi kunstliku ja väsinuna. Igatahes jõudis Europeade’i lipp Tartu linnapea kätte ja jääb pikisilmi oodata järgmist aastat, mil terve Euroopa Tartusse kohale sõidab.
Koju
Kojusõit läheb kiiresti. Öö Linzis, teine Varssavis. Suurte poeretkede järel ka vabaõhu söögipeatused supi, kiirnuudlite, jogurti ja puuviljadega. Ja juba ongi emad-isad stuudio juures parkeplatsi ummistanud. Laulust ei tule enam midagi välja. Kodu ootab. Nii mõnegi pere köögiaknasse jääb tuli sel ööl mitmeks tunniks veel põlema. Kodune kaste-kartul vajavad degusteerimist ja ema-isa tuju tuleb pulbitsevate reisimuljetega turgutada. Hea on.
Rapla Laulustuudio Tütarlastekoor tänab toreda reisi toetajaid:
Rapla vald
Rapla Kultuurikeskus
Eesti Kultuurkapital
Kultuurkapitali Raplamaa Ekspertgrupp
Raplamaa Omavalitsuste Liidu Arengufond
Hansabuss
Bussijuhid Toomas Aguraiuja ja Jüri Lepp
Anneli Aasmäe – ajakirjanik
Toredad Valve-emad
Toetav Kodu
