Mõni neist saab valla vapimärgigi rinda, ka Lembit. Koos vapimärgiga kaasneb aukodaniku tiitel. Lembit istub saalisolijate keskel ja hetkeks näib, nagu ta magaks. Samas tõstab ta pea ja vaatab kuhugi kaugusesse. Kaheksakümmend viis aastat on piisavalt pikk aeg, et sellele tagasi vaadata.

On märts. Türi kesklinna kalmistule on kogunenud mõned inimesed, et osaleda märtsiküüditamise mälestushetkel. Ka Lembit on kohal, nii nagu ta on kohal ka vabariigi aastapäeval ja võidupühal.

Ta räägib kuulajatele loo sellest, kuidas ta sattus tühjaks jäänud taluõuele, inimesed olid oma kodust viidud ja neid tundeid, mis tekkisid tal kiviaial tühjade hoonete vahel istudes, oli tal raske edasi anda. Ta sai aru, et sellised sündmused ei tohiks enam kunagi korduda.

Mäletab esimest sõjasuve

Kui nädalapäevad tagasi Lembituga tema kodus vestlen, jääb tema sõnadest mitu korda kõlama mõte, et kahju on olnud nendest kümnest noorusaastast, mis jäid Siberi metsadesse. Seda enam, et hilisem võim ta rehabiliteeris ning tunnistas ametliku paberiga karistuse olematuks. Muidu on Lembit igati kohalik poiss. „Käisin Paides algkoolis ja hiljem progümnaasiumis. Türile kolisime 1938. aastal. 1941. aasta sõjatules sai maja pihta. Õnneks jõuti palju väärt kraami päästa, kahjuks aga mitte kastitäit raamatuid, mille olin endale odavmüükidelt soetanud," meenutab ta.

„Ise jäin ma nendest sündmustest kõrvale. Mäletan, et just sellel juunihommikul, kui sõda algas, sõitsin ma hommikese rongiga Türilt Tallinnasse isa juurde. Kuigi rong oli sõitjaid puupüsti täis, ei rääkinud mitte keegi sellest, et sõda algas. Nädalapäevad enne seda toimunud küüditamine oli inimesed ikka põhjalikult ära hirmutanud.

Tallinnas nautisin suvist linnaelu, käisin Pirital ujumas. Siis aga hakkas ka seal sõda ennast tunda andma, poodides hakkas toitu nappima. Isa sokutas mu sõjaväehaiglasse käskjalaks. Seal võeti mind ka toidule. Igal õhtul pidin ühe salajase paberi komandantuuri viima. Küllap olid seal andmed haavatute arvu kohta," räägib Lembit.

Ta mäletab ühte haavatud hävituspataljonlast, kes sugugi ei tahtnud, et teda Venemaale viidaks, ja kas ta sinna jõudiski, sest paljud Leningradi suundunud laevad lasti ju põhja.

Sõjatee lõppes Siberis

„Kui venelased olid lahkunud, tuli haiglassse üks Saksa ohvitser, temalt kuulsingi siis, et Türil olid paljud hooned põlenud ja kannatada saanud. Kui joonistasin talle kaardi oma kodu asukohaga, siis ta ütles, et jah, see maja hävis. Siis tundsin küll muret, et ei olnud emale abiks jäänud.

See on lausa ime, et mõned vähesed Eesti mehed, kes sattusid Vene vangilaagritesse enne sõda, sealt eluga pääsesid, kui pärast sõda olid tingimused tavarežiimiga laagrites juba natuke paremad ja kodust saadavad pakid võimaldasid endale natuke paremaid tingimusi kaubelda.

Ei saadud ju siit sõjaajal mingeid saadetisi läkitada ja Venemaal töötas kogu masinavärk vaid rinde heaks. Selles riigis pole inimelu kunagi hinnatud."

Sõja ajal jätkas Lembit õpinguid Hugo Treffneri Gümnaasiumis Tartus. „1944. aasta kevadel lõpetasin gümnaasiumi 5. klassi, saime küll tunnistuse, aga õige paber pidi väljastatama sügisel, siis kui suvine töökohustus täidetud.

See jäigi mul aga saamata, sest sügiseks olin juba Saksa sõjaväkke mobiliseeritud ja hiljem hävis lahingutes ka kooli arhiiv. Pealegi ei tunnistatud hilisematel aastatel Saksa-aegseid koolitunnistusi. Koos taanduvate Saksa väeosadega viidi meidki kodumaalt ära. Olen ühest raamatust lugenud, et kui Hitlerile kanti ette, et Eesti väeosad ei soovi enam eriti innukalt sõdida, siis olevat ta öelnud, et see on ka arusaadav, neil pole ju enam kodumaad, mille eest sõdida.

Sain haavata ja pidin pikalt haiglas olema, see omakorda sattus ameeriklaste pommirünnaku alla ja sain veel lisaks põrutada. Nii pääsesin Eesti sõjamehi tabanud Tšehhi põrgust, kuid Punaarmee eriteenistuste haardest ikkagi ei pääsenud. Kaheksa kuud istusin Magdeburgi vanglas, esimene ülekuulamine oli väga jõhker, teised juba leebemad.

Kohtu ette viies küsiti, kas me vande andsime ja kas mul Saksamaa kaart oli. Poole tunniga kuulutatigi välja kohtuotsus: kümme aastat vangilaagrit ja kolm asumist. Järgnes veel kuu aega vangitappi oodates.

Esialgsest süüdistusest oli üks punkt eemaldatud, see tähendas aga seda, et karistus tuli kanda mitteerirežiimiga laagris. See oli suureks kergenduseks. Rongis, mis meid Venemaa poole transportis, olime vahel neliviis päeva söömata. Liikusid jutud, et vangivalvurid müüsid meile mõeldud leiva poolakatele maha.

Esimeseks laagriks sai raudtee- ehitus Siberis. Seal tuli meil kraave kaevata, kände juurida ja kruusa laadida. Viimane oli eriti ränk. Möödusid mõned kuud ja olin omadega täiesti otsas, vaevu jõudsin ennast arstipunkti vedada, seal pandi kohe lamama. Mul polnud aimugi, kas keegi kodustest alleski on. Saatsin siis Türile kirja ja varsti tuli emalt vastus ning pakk ka. See viimane aitas haiglasolekupäevi pikendada ja kosuda.

Metsalangetajast ehitajaks

Eks nendest Vene vangilaagritest ole räägitud ja kirjutatud ka," arvab Lembit. „Meil oli vähemalt selle poolest vedanud, et enamik olid endised sõjavangid või muud nn poliitilised või siis väiksemat masti kriminaalid, sellised, kes olid vangi saadetud viljavarguse eest kolhoosist jne.

Hilisemates laagrites tuli metsa langetada, talvel oli see alguses ikka ränk töö, kui lumi oli rinnuni ja töövahendiks käsisaag. Elektrisaed tulid alles hiljem. Ka õnnetused, mis metsatööl juhtusid, kiputi sabotaaži kaela veeretama. Nii ei läinudki ma oma jalahaavaga arsti juurde, ravisin ta ise terveks.

Pärast Stalini surma 1953. aastal läks elu laagrites paremaks. 1954. aastal leiti, et töötunde kokku arvestades on mul aeg ära istutud. Alguses kartsin küll, et Türile tagasi ei lubata, aga küsiti ainult, kui kaugel see Tallinnast on, ja kui vastasin, et sada kilomeetrit, jäädi rahule."

Tagasi kodus oli Lembitu jaoks oluline saada haridus, sest nagu eespool mainitud, sõjaaegsed tunnistused polnud enam tuhkagi väärt. „Seda tosinat aastat oma elust, mis oli Siberi metsadesse jäänud, tuli hakata nüüd tagasi tegema. Alguses kaalusin Tihemetsa metsandust õppima minna, siis otsustasin aga ehituse kasuks. Nii langeski valik Tallinna Ehitustehnikumi, hiljem Tallinna Polütehnilise Instituudi kasuks. Samal ajal tuli ka tööl käia, et vastloodud pere hätta ei jääks. Töökohad olid esialgu madalapalgalised, aga minu jaoks oli tähtis see, et mul jäi piisavalt aega õpinguteks.

Pikkadeks aastateks jäin ma seotuks Paide MEKiga. Sealt lahkusin ma alles 1993. aastal ja pärast sedagi jäin ehitusega seotuks. Nüüd enam ei toimeta selles vallas, eks aastaid ole üksjagu ja ka tervis pole kõige parem," räägib Lembit.

Türil on tema kätt näha põhikooli hoone, vana kultuurimaja ja kesklinna korrusmajade juures. Vana kultuurimaja ehituselt on tal meeles seik, kui tuli välja, et hoonele rõdu polegi kavandatud. „Kuidas siis kultuurimaja ilma rõduta?! Tõstsime tonnised rõdupaneelid kohale kraanaga, mille tõstevõime oli vaid pool tonni. Värises küll, aga vastu pidas. Ja postimaja ehitus oli kavandatud nii, et kõnnitee ja Türile iseloomulik puiestee oleks maja eest kadunud. Meil aga õnnestus sedagi projekti oma praegusele kohale suruda," meenutab ta.

Ka tänased päevad on Lembitul tegevust täis. „Täna pean ma seal käima, homme on komisjon, siis sõjameeste ühingu koosolek," pole tal lihtne päevakavas vaba momenti leida. Kui see aga lõpuks leitud, jätkub tal rääkimist tundideks. Tal on, millest rääkida ja kuulajal on, mida kuulata. Kahjuks on ühel leheküljel ruumi liiga napilt, et seda kõike teieni tuua, see mees oleks kindlasti raamatut väärt.

Lembit Leinjärv
4. märts 1926

Eesti Sõjameeste Järva Ühingu asutajaliige, selle juhatuse esimees ja Memento Järvamaa ühenduse esimees. Oli 1945-1954 poliitilise 58. paragrahvi alusel arreteerituna Venemaa vangilaagrites, hiljem rehabiliteeritud.

Haridus:
Paide Algkool
Paide Progümnaasium
Hugo Treffneri Gümnaasium
Tallinna Ehitustehnikum
Tallinna Polütehniline Instituut

Töö:
1955-1956 - Artell Kollektiiv
1956-1993 Paide Ehitusvalitsus/Paide MEK

On korduvalt valitud Türi linna ja valla volikokku, kus on olnud revisjonikomisjoni esimees ja majanduskomisjoni liige.

Tunnustus:
2011 Türi valla aukodaniku tiitel ja Türi valla vapimärk nr 5.