Austatud koosolijad, tahan tänasel õhtul kõneleda pühakojast Viimsis ja tema ideoloogist. 1994. aastal kohtumisel presidendiga ütles ta mulle, et kui tahad rajada midagi uut, siis tuleb see uus mõtestada minevikuga. Kristlasena ei tundunud see mõte originaalne. Meie vestlus Kadriorus toimus enne Estonia laeva ja selle pardal olnud inimeste kohutavat hukkumist.

Eraviisiliselt väljendas president mulle ja hiljem kõigile öeldut. Mõne kuu möödudes sai öeldu ka minu ja paljude inimeste jaoks ennustuslikuks.

Meie järgmisel kohtumisel sai kõigile osalejatele selgeks: kui tahame üldse ehitada rannaäärset kirikut, tuleb ja peab lähtuma kristlikust tavast - ehitada, mõeldes pääsenutele ja hukkunutele.

Kirik ei pidanud siiski tulema memoriaal. Kirik pidi tulema koguduse, meie Viimsi kogukonna süda. Nii sündis. President oli läbi aastate väga huvitatud, kuidas teostub minu ja meie koguduse aade. Ta teadis paremini kui mina, et ilma inimesteta ja nende hea tahteta, armastuse ja usuta ei sünni midagi vajalikku.

Mees, kes suutis taasluua Eesti riiki, mees kes aitas, tutvustas ja lõi Eesti kuvandit Euroopas, oskas täpselt näha ka uue pühakoja olemuslikku vajadust Eestis, Viimsis.

Ta nimetas end eurooplaseks, ta nimetas end kristlaseks. Kuid ta oli ka kurb, väljendades oma jõuetust kiriku suutmatuse suhtes astuda evangeelse rõõmusõnumiga tänaste inimeste ellu. Anda edasi eluolemuslikku, kristlikku inimlikku mõõdet.

Kultuurimõõde ei olnud ega ole teadlaste konstruktsioon meist ja minevikust, vaid on elulise tähtsusega arusaam ühisest ajaloolisest mälust ja selle hoidmisest tulevikule.

Seega oli ka meie tagasihoidliku pühakoja ehitus ja selle laiema mõtte sidumine merega - merelt pääsenute tänuga, seal hukkunute mälestamisega - talle ainuvõimalik otsus ja arusaam. See pühakoda kirjeldab nii rannarahva merelisust kui ka elusaatust.

Käesoleval aastal möödub Viimsi Püha Jaakobi kiriku pühitsemisest viis aastat, koguduse rajamisest 18 aastat. Minu liialt pühakojakeskne mõtisklus ongi pühendatud neile aastatele ja inimestele, tänu kellele see kõik on osutunud võimalikuks.

Helle Meri ütles pea viis aastat tagasi kiriku pühitsemisele järgnenud tänukõnes: "Peame kandma endas euroopaliku kultuuri ja rahvusliku mälu järjepidevust, mille üheks hälliks on kristlik usk. Vaba rahvana saame ehitada oma riiki, kodu ja kirikut."