Ando Leps on sündinud 6. novembril 1935. aastal Rakveres vandeadvokaadist poliitiku August Julius Lepsi ja muusikaõpetaja Julie Lepsi perekonnas. Tartu Ülikooli õigusteaduskonna lõpetas ta 1960. aastal. „Ma lõpetasin 50 aastat tagasi ülikooli ning 1960. aasta septembrist olen ma Tallinna elanik. Algul polnud mul kuskil elada, elasin tööruumides siseministeeriumis. Kaks aastat hiljem sain ma korteri kunstiinstituudi kõrvale, mille üsna pea vahetasin oma praeguse onni vastu siin Nõmmel,“ meenutab Leps naljatledes. „Nõmme elanik olen ma 1962. aastast. See on küllaltki pikk aeg, aga ma olen siin ikkagi migrant, ma ei ole siit pärit,“ lisab ta.

Ando Leps mäletab 1990. aastatel aega, kui toimus küsitlus, kas Nõmme peaks olema iseseisev linn või mitte. „Paljud olid pahased, et ma sellest osa ei võtnud, aga ma ütlesin, et ma olen siia sisse tulnud, et mul ei ole õigust sellises küsimuses kaasa rääkida,“ meenutab ta nüüd.

Nõmme iseseisvuse taastamise küsimuses on Ando Lepsi hinnangul nii poolt kui vastuargumente, kuid tema arvates on ajad muutunud ning Nõmme on aastatega Tallinna külge sulanud. „Nõmmel on alati elanud pisut jõukam rahvakiht ning maksud nende inimeste pealt oleksid kõrgemad, kuid probleemid tekivad transpordi, kanalisatsiooni ja teiste sarnaste asjadega. Kui seda väga tahetakse, siis tuleks küsida tallinlaste käest, mis nad arvavad, kas nad tahavad Nõmmet või mitte. Nõmmel toimunud küsitlus oli omal ajal küllalt tasavägine, kuid iseseisvuse taastamist soovijad jäid vähemusse. „Ma arvan, et see tulemus praegu ka teistsugune ei oleks.“

Keegi ei tea, mis asi on õigus

Ando Leps ei pea professoriametit ega oma poliitikukarjääri kahe riigikogu koosseisu liikmena mingiks eriliseks saavutuseks. „Minu jaoks on alati teadus number üks olnud, ma olen sellega tegelenud väga pikki aastaid. Teadus ei taha kiirustamist, teadus tahab mida? Teadus tahab mõtlemist. Inimesel peab olema aega mõelda. Tõsist teadust ei tehta grantide najal,“ räägib Leps, kes oma peamiseks uurimisteemaks peab õiguse ja mitteõiguse ning ühiskonna ja riigi vahelisi suhteid.

Lepsi arvates on kummaline, et vaatamata sellele, et Euroopa ülikoolides on õigusteadust sajandeid õpetatud, ei teata siiani, mis asi see õigus on. „Öeldakse, et õigus on õigus, kuid tegelikult see nii ei ole, lühidalt öeldes õpetatakse õigusteaduskondades õiguse asemel mitteõigust. See tähendab juriidilisi seadusi, mis tegelikult keelavad ühte või teist käitumisviisi ja see just ongi mitteõigus,“ selgitab Leps. „Loomulikult on siin aspekte rohkem, kuid põhiprobleem on selles, et kuna ei teata, mis on õigus, arvatakse, et õigus ja juriidilised seadused on üks ja sama, aga need on kaks kardinaalselt erinevat nähtust,“ lisas ta juurde.

Õigusteaduse doktor Leps on veendunud, et õigus on sotsiaalne nähtus. „Ilma õiguseta pole juriidilisi seadusi, pole õigusrikkumisi, pole kuritegevust. Apostel Paulus ütleb Rooma kirjas väga huvitavalt: seadus tuli, ta mõtleb juriidilisi seadusi, et kuritegude arv suureneks.“

Rahvusvahelised publikatsioonid

„Siiani ei teata täpselt, miks on õigus sotsiaalne nähtus, kui õigus on sotsiaalne nähtus, siis ka kuritegevus on sotsiaalne nähtus, sest see tuleb õigusest. Mismoodi läheb õigus üle juriidilisteks seadusteks ehk positiivseks õiguseks, seda ei teata ega tunta,“ arutleb Leps.

Eesti õigusteaduse hetkeseisu osas on Ando Leps küllalt kriitiline. „Kahjuks muutub Tartu ülikool iga päevaga provintslikumaks võrreldes selle ajaga, kui mina seal õppisin. Allakäik on näha.“

Väljaspool Eestit teatakse Ando Lepsi aga küllaltki hästi. Lähiajal ilmub tal Viinisülemaailmse Rooma Klubi keskuse palvel, mille Eesti Assotsiatsiooni liige ta ka ise on, artikkel „Kriis õigusteaduses, sealhulgas kriminoloogias“ (kui newflash), aasta alguseks on talt tellinud Läti TA oma konverentsi „7 aastat Euroopa Liidus” tarvis ettekande „Kriis kriminoloogias” ja Aasia Kriminoloogia Assotsiatsioon ühe peatüki kriminoloogia hetkeseisust oma aastaraamatusse. Samuti on professor Lepsil kavas järgmise aasta lõpuks avaldada monograafia eeldatava pealkirjaga „Mitteõigus”.