Lihtne patrioot Erich Jätsa
Paljud teavad Erich Jätsat (79) kui pikaaegset Kaitseliidu kohaliku rühma ülemat, teised jälle kui üksikut, pisut eraklikku meest, kes elab Ammuta külas.
Sügavalt juurdunud isamaalisus
Erich Jätsa elab oma isatalus, mille isa sai Vabadussõjas osutatud teenete eest Kuperjanovi pataljoni rühmaülemana. Isamaalisus ongi kodust kaasa saadud ning 1992. aastal Kaitseliitu astumine oli justkui üsna loomulik. Oli toona ju ka astujaid terve rühmatäis - ühes rühmas oli 15 inimest ja ka Peetris oli oma rühm. Nüüdseks on rühm Järva-Jaaniga ühine ja Erich Jätsa ameti nooremale üle andnud.
Kaitseliidu ülesanded on võrreldes toonasega praegu sootuks teised. Siis tuli öösiti käia vahtkonnas, inimeste metsast otsimisel ja suurõnnetuste korral on Kaitseliit abis siiani. Tolleaegsetest sündmustest on Erichi jaoks eredaim kindlasti see kord, kui Mäos politseinikke tulistati. Vanahärra meenutab: „Siis me olime terve rühmaga seal, hoidsime teid kinni ja kontrollisime dokumente. Tol ajal olid kaitseliitlastel suuremad volitused, me võisime autosid ka läbi otsida ilma politsei loata ja nii mõnigi kord õnnestus pätte kätte ka saada." Tol ööl soovitasid kaitseliitlased politseinikel minna Päinurme tee otsa ja see sulgeda, kuid hea nõuanne jäi õigel ajal kasutamata ning politseinike tulistajad pääsesidki sealtkaudu pakku. Õnneks pole siinkandis olnud suuremaid metsapõlenguid ega muid õnnetusi, kus Kaitseliidu kohaliku rühma abi oleks vaja läinud.
Koolis käis Erich Ammuta algkoolis, kus sel ajal oli neli klassi ja mehe enda sõnul „päris hulga" õpilasi. Seitse klassi, mis toona võrdus põhikooliga, sai ühele poole Järva-Jaanis, sealt edasi suundus Erich õppima sealsesse maamajanduskooli ja omandas traktoristi kutse.
Tööle Järva-Jaani traktorijaama asus ta 1949. aastal, mis likvideeriti 1957. aastal. See traktorijaam osutas kolhoosidele teenust ja kolhoosid siis maksid selle eest. Ühelt poolt käidi traktoritega sel moel Tamsaluni, teisalt Roosna-Allikuni ja ka Koeru oli osaliselt nende tööpiirkond. Mehe tööstaaž selles asutuses jäi aga üsna lühikeseks, sest vahepealne eluetapp kannab sootuks teist pealkirja.
Nõukogude armee ja metsavendlus
Selle olulist rolli mängiva peatüki eellugu läheb tagasi aastatesse 1946- 47, mil Erich oli 15aastane poisike. Üks kohalik kommunist oli aga vihjanud, et see noormees peab metsavendadega sidet. Süüdistus oli alusetu, aga ega see huvitanud NKVD-lasi, kes teda nii rängalt peksid, et noormehele eluks ajaks tugeva kuulmiskahjustuse tekitasid. „Pärast seda ma hakkasingi sidepidajaks." Nojah, kui juba avansina peksa oled saanud, siis tuleb ikka tegu ära ka teha. „Kiusu pärast?" küsin igaks juhuks üle. „Muidugi kiusu pärast, mispärast siis veel!" rehmab Erich käega. Metsavendlusest ja metsavendadest olen vanaisa käest kuulnud varemgi, aga see, mismoodi see sidepidamine käis, oli minu jaoks uudne. „Ega siis kohe metsa saanud minna, see käis ahelikku pidi talust talusse."
See, kuidas Erichist endast metsavend sai, on seotud Nõukogude armeega, õigemini sealt põgenemisega. 1952. aastal toimus mobiliseerimine ja ühes paigas oldi saarlastega, teiste hulgas oli ka tulevane kirjanik Albert Uustulnd. Juba armees tuli aga välja, et Erich Jätsa oli olnud Saksa armee Eesti pataljoni noorte nimekirjas, ja see andis põhjust sanktsioonideks - vigu leiti ka teiste Eesti poiste juures ning neid kõiki ähvardas Siberisse saatmine. „Õnneks" olid toona Nõukogude liidus keerulised ajad: „1953. aasta märtsis suri Stalin ja juunis vahistati Beria ning siis hakkas seal tapakirves mürtsuma," meenutab Erich. „Kõige enne pagesid saarlased ja siis meie üheksakesi järele." Kodus tagasi oldi 1954. aasta maikuuks. Esimesed kolm kuud oldi „niisama vaikselt", aga siis jäi üks meestest Järva-Jaanis otsijatele vahele, mis tähendas, et elu läks kibedaks neil kõigil. Järva-Jaani mees sai 10 aastat. „Mina pagesin Peipsi äärde, mul onu elas Kalmukülas, olin tema juures."
Vaatamata kõigele arvab vana mees, et praegu oleks metsavennal ellu jääda palju raskem. Ta selgitab kohe: „Vaata, vanasti olid ju talud, aga kuskohast sa nüüd süüa saad? Praegusel ajal pannakse ju kohe poe juurde valved välja ja liistule võetakse kõik, kes tavapärasest vähegi rohkem ostavad."
Metsavend oli ta paar aastat. Umbes 1956. aastal tuli kohaliku külanõukogu esimees isiklikult teatama, et on amnestia, öeldi, et „kas nüüd või mitte kunagi". „Ta soovitas mulle, et ma ei läheks Paidesse, vaid Tallinna ja võtaksin advokaadi ligi - et pääseb kergemini." Nii ta tegi ka. Tribunalis pakuti võimalust minna kohe „seina äärde", hiljem arvati, et 25 aastat võiks ka kõne alla tulla. Et see ka kohe kuidagi ei mehele endale ega tema advokaadile sobinud, siis uuriti edasi ja küsiti mobiliseerimisaega. Raamatuid uurides selgus, et kõik ette loetud nimed olid tuttavad, kuid tema nime nende hulgas polnudki! „Selle peale lõi see ülemus raamatu plaksuga kinni ja ütles, et millest me siin räägime - sind pole mobiliseeritud, sa pole sõjaväes olnud ja pole sealt pagenud." Erich ei viitnud aega ja tuli ruttu kodukanti tagasi - ikka Järva-Jaani traktoriparki, kus sai riielda: "Meil kiire tööaeg ja sina kolad mööda ilma ringi!" Erich öelnud vastu, et ega ma kolaks ja läheks hommepäev tööle, kui saaks. Saigi.
Vaikne ja tõsine
On uskumatu, et päris läbi ei ole kõik veel siiani. Mehe sõnul on osa tolleaegsetest NKVD-lastest veel elus ja teda on ähvardatudki.
Mis puutub mootorrattasse, millega Erich ringi sõidab, siis see on tema jaoks tarbeese - lihtsalt miski, millega liigelda ja poes käia. Ei midagi uhket, aga piisavalt praktiline. Vanapoisiks olemise kohta küsides vastab mees tagasihoidlikult: „Oli küll mul üks naisterahvas, aga me ei olnud abielus. Vabaabielus, nagu nad praegu ütlevad. Aga noh, ei lähe alati kõik nii, nagu tahaks."
Nüüdseks olen veendunud, et Erich Jätsa on vaikne ja tõsine mees. Tagasihoidlik ja võõraste ees ehk pisut häbelik. Nagu paljud meist. Aga tema rüht on kadestamisväärselt sirge, käepigistus tugev ja naeratus soe ning temast õhkub endiste aegade väärikust.
