Lili Guitori kõrval hoolitsevad nende 16 kolmeaastase eest veel lasteaiaõpetaja Jaanika Ojalo ja õpetaja abi Elve Nõgene.

Elu siht paigas lasteaiaeast

Lili Guitor: Arvan, et asi vist on geenides! Juba minu ema oli Väike-Maarja lastesõimes algul kasvataja, hiljem aastaid juhataja. Mina käisin lastesõimes kasvatajatel abis ja suvel asendamas, olin siis vist 12-aastane. Lasteaiaga olen seotud maast madalast ja sellest on kujunenud mulle südamelähedane töö. Olen kogu aeg lapsi kantseldanud. Kui minult lasteaiaealise tüdrukutirtsuna küsiti, kelleks tahad saada, siis vastasin ikka - lasteaiakasvatajaks! Nii oli kirja pandud ka minu lasteaia lõputunnistusele. Elu siht oli paika pandud.

Paremat tööd ei olegi! See seisukoht ei ole aegade jooksul muutunud.

Olen ka ise kunagi Väike-Maarja lastaias käinud. Minu tolleaegsed kogetud lapse pilgu läbi mälestused aitavad mind nüüd õpetajana oma kasvandikke paremini mõista ja mitmeid tegevusi huvitavamaks muuta. Senini on mul hästi meeles oma lapsepõlve krutskid, lasteaia tegemised ja mängukaaslaste kiiksud, mis tundusid siis põnevad ja palju huvitavamad.

1980. aastal läksin pärast Väike-Maarja keskkooli lõpetamist Rakvere Pedagoogikakooli õppima, sain kohe kolmandale kursusele. Tegin eelnevate kursuste nõutud eksamid ära ja pärast neljanda kursuse lõpetamist hakkasingi lasteaiandusega pihta. Esimene töökoht oli suunamisega Vao lasteaeda, kus töötasin kaks aastat, kuid hing ja koduigatsus tõmbasid mind magnetina ikka Väike-Maarjasse. Kui avati uus lasteaed, olingi Väike-Maarjas tagasi. Mulle anti tühi rühmaruum, vajalikud mööblid, materjalid ja muu inventar ning kõige tähtsam - uued kasvandikud! Siiani mäletan enda sisemist ärevust, kõikide laste nimesid, nende iseärasusi, muresid, rõõme ja lastevanematega koostööd.

Edaspidised tööaastad on möödunud kõik siin lasteaias ja kogu aeg ühes ja samas rühmaruumis. Mul on olnud siin õnnelik „tööpõld“ ja toredad töökaaslased. Hea sõnaga meenutan õpetajat Sirle Aosaart, kellega koos sai palju huvitavat laste jaoks organiseeritud, õpetatud ja kogetud.

Praegu on mul superasjalik, hakkaja ja väga tubli paariline Jaanika Ojala, kellega rabeleme ühel lainel ja mõistame teineteist poolelt sõnalt. Tihti tuleb ette, et mõtleme samal ajal ka samu mõtteid. Hea paarilisega on tore “tiimitada”, nii et tuled tööle ikka “lusti ja lauluga“. Väike-Maarja lasteaias on hästi toetav ja mõnus kollektiiv. See on suur väärtus, mida tuleb hinnata ja nautida. Seda on meie lasteaia kohta öelnud külastajad teistest lasteaedadest.

Ühel liinil nii laste kui nende vanematega

Lili ja Jaanika on ise kujundanud oma rühmaruumi. Seinad on rõõmsalt värviküllased, üht seina kaunistavad Lili joonistatud pildid. Avarust annab rühmaruumile otsaseina ehitatud trepikujuline poodium, kus lapsed saavad esinemisi harjutada ja vestlusringis kõrgustes viibida. Poodiumi astmed on samal ajal kasutatavad suurte sahtlitena, kus hoitakse väiksemaid lavastusja ehitusmänguasju.

Suures rühmaruumis on remondi ajal välja ehitatud eraldi nukkude magamistuba, kuhu viib veerand korrust ülespoole kolmeastmeline puust trepp. Lastel on võimalus seal ka turvaliselt omaette olla. Lili: Otse garderoobist saab ust avamata rühmaruumi, sest ust ruumide vahel ei olegi. Selline avatus on mõeldud paremaks kontakti loomiseks õpetajate ja vanemate vahel. Tõmbame nii lapsevanemad ühisele lastekasvatamisliinile. Meile meeldib, kui ka lapsevanemad tulevad meie mõtete ja tegemistega kaasa, annavad omapoolset huvitavat nõu. Esmaseks kontakti loomise viisiks on silmside lapsevanemaga, naeratus. Teine inimene tabab ju kohe ära, kas on soov vestelda või ei. Naeratav silmside on nakkav!

Mõned kasvandikud on ainult veidi aktiivsemad ja avatumad ning soovivad rohkem lähedust ja suhtlemist. Vägisi ei saa kedagi sülle võtta ja suhtlema sundida. Kui laps tunneb, et ta on valmis sinuga kontakti võtma, küll ta siis kuidagi märku annab. Õpetaja sisetunne ütleb, kuidas last julgustada ja tema soove täita.

Mul pole olnud lemmiklapsi. Pean igat last täheks ja tähtsaks. Mäletan peaaegu kõiki oma kasvandikke. Mõni on ka meelde jäänud millegi erilisega: nalja tegemisega, vaimukate kommentaaride ja ütlemistega, arukusega, tagasihoidlikkusega, näitlemisega, mõne krutskitükiga jne.

Rühmatööd kergendavad rühmareeglid

Need on kõigile võrdselt täitmiseks, hoides ära arusaamatused ja kellegi eelistamise. Need annavad ka rohkem kindlustunnet lastes endis. Reeglid on riietusruumi seinal trükitähtedega kirjas. Kolmeaastased mürsikud teavad neid peast, ilma lugemata. Nad teevad tähtsa näo pähe, veavad näpuga värvilisi ridu ja imiteerivad lugemist, jättes mulje, et nad “päriselt” oskavadki lugeda.

Oluline on olla lastega ühel liinil

Lasteaiaõpetajal tuleb tihti käpuli maas laste mängudes osaleda, laskuda ka vahel laste tasandile, et olla usutavam mängukaaslane, võita sõprussuhteid ja usaldust. Samas ei tohi unustada täiskasvanu piiri, et olla eeskujuks, õpetada uusi teadmisi ja kujundada positiivset käitumist erinevates olukordades. Näiteks talvel mängisime lumehunnikute otsas ronides, et oleme mägironijad. Kelguga mäest alla sõites vaatavad lapsed täpselt järele, kas õpetaja oskab ikka pöördeid teha, märkab kaaslasi mäest üles tirida.

Laps õpib mängides

Teada on, et lapse kiire kohanemine ja edasine toimetulek koolis on otseselt seotud sotsiaalsete oskuste ja positiivse enesehinnangu kujunemisega koolieelses eas. Et kooliks valmis olla ja selleni jõuda, ongi lasteaias võimalus koguda julgust ja oskust eneseväljendamiseks, õppida kasutama loogilist mõtlemist ja loovust, endaga igas olukorras toimetulemist.

Kuidas te seda kõike lastele õpetate?

Ikka mängides, pidudega, õppekäikudega, vaatlusi tehes ja katsetades. Hea koht lapse jaoks kogemusi saada on peod, kus lapsel tuleb end proovile panna suhteliselt võõra seltskonna ees, kogeda julget ülesastumist ja enese oskuste demonstreerimist ka oma pereliikmetele.

Mulle meeldib pidude stsenaariume ja kostüüme välja mõelda. Minu pidude põhielement on loovus. Kuidas pidude ideed sünnivad, on raske öelda, mõnikord mõnd lugu või fraasi kuuldes, teinekord öösiti. Jaanika mõnikord küsib mu une järele tagamõttega, kas mul mõni järjekordne hea idee pole öösel pähe turgatanud.

Ise oleme samuti osalised näidendis, et märkamatult osalisi aidata. Lapsi juhendades teeme endale ka kindluse mõttes spikrid, kuid enne esinemist kaovad need tavaliselt suure sahmerdamise peale ära ja ikkagi tuleb iga kord improviseerida. Kui ei pea teksti tsiteerima, siis tuleb kõik palju vabamalt ja loomulikumalt välja. Meie näitemängudes ei tule lastel sõnu ja fraase täpselt pähe õppida, aga nad peavad teema sees olema ja oma sõnadega vajaliku edasi ütlema. Teemasse sisseminek pole lastele raske. Näiteks mängisime Punamütsikest, seda muinasjuttu on ju kõik kuulnud. Võtsime mõned asjad ja peakatted - kõik muu tuli sujuvalt, lapsed ise mõtlesid sõnad välja. Tore ja jälle midagi uut!

Kujundab, otsib, meisterdab ise kostüümid ja dekoratsioonid

Kostüümide jaoks pole Lilil olnud kahju katki lõikuda isegi mõnd omaenda riideesetki. Nii mõnigi pusa on olnud just õigest materjalist vajalikku värvi ja seepärast hea ürituse nimel ohverdada tulnud.

Aastate jooksul kogunenud endaõmmeldud kostüümidest lausa oma kostüümiladu, mida teisedki kolleegid on saanud kasutada. Terve kastitäis loomade peakatteid on ka rühmaruumis lastele igapäevaseks mängimiseks. Pesukorvi täis säravaid, läikivaid karnevaliriideid sobivad moeetenduseks. Need on lastele eputamiseks ja trallimiseks - loovust tuleb ju kuidagi arendada. Lili: Kostüüm on tähtis komponent! Kui panen mõne aravõitu või nõrga häälega lapse kaunisse kostüümi, siis ei pane vaataja enam tähelegi lapse nõrka häält, vaid vaatab huviga tegelaskuju- näitleja tegutsemist. Lapselgi on hea ilusas kostüümis oma osa täita.

Kuidas kõige nooremaid lapsi julgustada?

Meie kolmeaastaste jaoks oli jõulupidu esimene suurem pidu, kus nad esinesid. Kõik lapsed ei ole ju julged. Tegime veidi eeltööd, ikka kavalust appi võttes. Küsisime neilt, kes tahab olla superstaar? Kõik tahtsid. Kas superstaarid kardavad ja jooksevad kohe emme juurde? Loomulikult ei karda! Lapsed andsid meile vastuseid, mida tahtsimegi kuulda. Mõned näod kiskusid esinemise ajal küll veidi virilaks, kuid lapsed olid vaprad, kõik ju tahtsid olla superstaarid!

Sind teatakse kui aktiivset inimest isetegevuses (näiteringis). Kust sa ise esinemisejulguse võtad?

Pealtvaatajad õnneks ei hammusta ja õigel ajal tuleb ära astuda. Aga improvisatsioon on üks kuldaväärt võte! Kui esimene lause on öeldud, oledki mäel ja tunne tuleb pärast. Pa-bin on siis, kui midagi väga täpset ja sõnasõnalt on vaja tsiteerida. Kui võtad kõike positiivselt, siis on ka teised positiivsed. See on nakkav!

Isetegemine on pärit kooliajast, mil sai kogu aeg midagi tehtud - naistepoksi, revüüd jm, ikka teistmoodi või midagi sellist, mille peale teised polnud tulnud. Saime siis kooskäkerdamisest rõõmu tunda ja kui tagasiside oli hea või kiitev, tuli ka julgust juurde.

Sa oled nii kaua lasteaias olnud, et oled õige inimene, kelle käes küsida, mis on lasteaias ja laste juures aastatega muutunud?

Aastate jooksul on põhimõtted ja töö olemus ajast aega jäänud ikka samaks - valmistada lapsi kooliks ette nii vaimselt kui füüsiliselt. Et lasteaed on alushariduse omandamist võimaldav õppeasutus, siis käib töö lastega riikliku õppekava järgi. Lapse kooliks ettevalmistamine ei ole ainult tähtede ja numbrite selgekssaamine, vaid ka suhtlemine täiskasvanute ja eakaaslastega, võõras keskkonnas toimetulemine, enda eest seismine, erinevate tee-made ja oskuste valdamine, arutlemine, osav liikumine, muusika ja rütmi tunnetamine, ujumisoskuse omandamine, looduse muutumise jälgimineja seal orienteerumine jne. Kõik teadmised ja oskused omandavad lapsed mängides. Enam ei nõuta lasteaialt tunnipaani, kuid teadmiste andmise pagasit on küll kergitatud.

Lapsed on muutunud kasvult pikemaks. Näiteks see punane kleidike (näitab) on olnud seljas kunagi viieaastasel, praegu mahub selga kolmeaastasele. Tänapäeval on lapsed rohkem arenenud, nad julgevad oma tõekspidamisi kaitsta ja iseloomuomadusi välja näidata. Nad on tugevad isiksused. Ka lastevanemate teadlikkus on kasvanud, nad on rohkem huvitatud meie tegemistest ja laste arendamisest. Tänu meediale ja muutunud maailmale on lapsed nõudlikumaks muutunud. Laps ei lepi iga asjaga. See on elus edasiviiv jõud.

Aja jooksul on eriti palju muutunud lasteaia majanduselus ja olmes. 60-70-ndatel kestis riigitöölise tööpäev õhtul kella 18-19-ni, see tähendas lasteaias tööd kella kaheksani õhtul. Praegu lastevanematel ja lasteaial enam nii pikki “tööpäevi” ei ole.

Emapuhkust oli vanasti pärast lapse sündi kuni kaks kuud. Seejärel pidi ema tööle minema, et tal ei katkeks tööstaaz ning teda ei peetaks luuseriks. Nõukogude aeg väärtustas töötavat naist. Kahekuused imikud viidi lastesõime, kus emad käisid võimaluse korral kiiresti lõunavaheajal oma titte imetamas.

Laste vastuvõtmisel lastesõime hommikuti kraaditi ja vaadati spaatliga kurku, küsiti kõhu kohta (on korras). Kõik andmed kirjutati üles. Potitoas oli seinal graafik, kuhu märgiti, mida laps päeva jooksul välja lasi.

Sõimeealised lapsed ei tohtinud rühmaruumi koduriietega minna. Asutuse poolt olid kohustuslikud vahetusriided. Tüdrukud kandsid lasteaias kleite, trippidega pihikuid, sukki või põlvikuid, poisid aga traksidega lühikesi pükse ja pikkade varrukatega pluuse.

Lasteaia rühmaruumiks oli üks tuba, kus tehti kõike: magati, mängiti, söödi, lauldi, võimeldi. Lastesõimes oli ainult suurte rühmas eraldi imeväike söögituba.

Lastesõimes tassiti õuest kaevust käe otsas kogu vajaminev vesi nii kööki, laste pesuruumi kui potitamisruumi. Vesi tuli käsitsi ka pumbata, hiljem saadi majja veetorustik, mis aga kippus talvel jäätuma ja rikki minema.

Tol ajal olid metallpotid ja kuivkäimlad. Kui pühkimiseks kasutati kodudes ajalehetükke, siis lasteaias hankis juhataja suurte raskustega linnast peopesasuurusi kirjapaberipaksusi valmislõigatud lehti, mida tuli enne kasutamist pehmeks kortsutada, et need veidigi midagi imaksid ja peput katki ei kraabiks.

Kui laps kauem puudus, nõuti selle kohta iga kord arstitõendit. See vabastas lasteaiamaksust ja teatud ajal ka analüüside andmisest, mis pidid tõendama, et laps pole vahepeal endale mõnd nakkuslikku haigust hankinud.

Magamiseks laoti tuba raame täis ja pärast puhketundi virnastati need uuesti seinakappi. See oli üsna raske füüsiline töö ja nõudis oskust mahutada seinakappi terve toatäis magamisraame. Magamise ajal hõivasid raamid kogu toa pinna, vabaks jäi ainult kasvataja teerada.

Ruumides oli kõikjal ahiküte. Riideid kuivatati ahju külge haagitud konksude otsas. Lapsed kandsid tol ajal talvel õues villaseid karupükse ja kindaid, mis hoidsid lumetükke kinni. Kuigi lapsed kraabiti trepi peal luuaga pealaest jalatallani üle, rippusid lumetükid ikkagi riietel, mis siis ahjusoojas sulasid ja põranda veest lainetama panid. Tänapäeva laste riidematerjalid on superhead, tol ajal kandsid lapsed raske voodriga villaseid mantleid ja kasukaid.

Kuna telekast sai vähe lastesaateid näha, siis käidi teisipäeviti kella nelja ajal multifilmiseanssidel. Viie kopika eest näidati tunni aja vältel umbes 6-7 vene multikat, mis olid ikka õpetliku ja patriootliku sisuga.

Laps õues ja looduses siingi on ajaga palju muutunud

Aastakümneid tagasi võimaldas metsade lähedus ja rohkus lastel metsas onne ehitada, ronida, oksi murda, vabalt liikuda. Metsad kuulusid riigile ja keegi ei huvitunud, mis seal parasjagu toimus või kes seal käis.

Praegu viibivad lapsed metsades palju vähem. Enam pole alles selliseid kohti ega metsigi.

Meile meeldib käia lasteaia lähedal asuval Maasikamäel. See on üks põllukividest ja tugevast maapinnast oaasi meenutav koht keset põldu, kus kasvavad juba noored puud. Hea on vaadata, kuidas lapsed loodust uurivad. Nad muutuvad rahulikeks, asjalikeks, omapäi tegutsejateks, katsetajateks, uudishimulikeks maailma avastajateks. Lapsed tahavad ka ise initsiatiivi üles näidata, uurida - see on neile väga arendav tegevus. Hoiame neil silma peal. Oleme Maasikamäel näinud linnupesi, leidnud sisalikke ja huvitavaid kivikesi. Ma ise olen kivihull ja eks minu väike kiiks ole nakatanud ka lapsi. Maasikamäel laseme lastel ka omapäi ringi joosta. Enne paneme paika piirid ja reeglid, kuidas ja kus nad liikuda võivad. Hüüde peale tulevad kõik vägagi kiiresti õpetaja juude.

Kui ka loodusesse sageli ei jõua, siis liikuda meile meeldib iga päev, kui vähegi ilm seda lubab.

Lõpetuseks

Meele teeb rõõmsaks, kui lapsevanemad meie tegemiste vastu huvi tunnevad ja meiega ühes mestis on. Siis on kergem ja toredam lapsi õpetada, kasvatada, järjepidavust säilitada, tekkinud probleeme lahendada ja laste kasvamisest koos rõõmu tunda!

Lasteaed on lahe aeg - ära maga seda maha! Vanemaks saad kogu aeg, tahad või ei taha! Kui ei ole lapseeas mängitud ja rapsitud, võime olla vanas eas hoopis üpris lapsikud!