Küülikutega hakkas Kalli tegelema juba 13-aastaselt, mil ta endale need loomad sai. Nüüdseks on esimeste küülikute saamisest möödunud 24 aastat, ent naise loomaarmastus ei ole vaibunud. Kitsed jõudsid Võsu tallu tervisemurest, mille lahenduseks saigi kitsepiim. „Need loomad meeldivad mulle nii nende tervisliku piima kui huvitava iseloomu poolest,“ kiidab Kalli loomi. „Neil on karjas kindel karja hierarhia ja nad armastavad oma perenaist ja on kodu hoidvad loomad.“ Kalli Hendrikson tõdeb, et on talupidamisega tegelenud kogu oma elu.

Lisaks loomadele tegeletakse Võsu talus ka taimekasvatusega. „Oleme mahetalu,“ ütleb Kalli. „Kasvatame juurvilju, kartulit, marju, kõik ilma mürkide ja kemikaalideta. Et oleks hea endal süüa. Müüme ka soovijatele. Kuna talus on palju loomi, siis kasvatame ka heina ise ja kui üle jääb, siis müüme ka teistele väikelooma pidajatele.“

Piia Tiigemäe, kes peab koos abikaasaga Märjandis talu, räägib, et nad on mehega mõlemad maalt pärit. „Kui abiellusime, siis mõtlesime, et kaks maainimest maal on parem kui kaks maainimest linnas ning kindlasti peaks olema oma maja,“ kirjeldab Piia kunagisi mõtteid. „Meil oli juba Käravetele korter võetud, kui maja, kus praegu elame, müüki pandi. Kuna koht tundus hea, siis otsustasimegi selle oma koduks valida.“ Meelis töötas sel ajal Käravete suurfarmis ja Piia Aravete kolhoosis raamatupidajana.

„Et maja remondiks ja masinate ostmiseks raha saada, hakkasime sigu, pulle, kanu ja lambaid pidama ja lihaga turul käima,“ kirjeldab Piia, kuidas talupidamine aluse sai. „Saadud raha eest soetasime traktori ja põllutöömasinaid. Kui tuli maade erastamise aeg, siis oli võimalus Piia isatalu maad erastada Käravetel ning nii saidki Rebase talu ajaloolised põllumaad maja ümber meie omandisse.“

Piia meenutab, et peagi tekkis neil mõte liha kõrval turul ka kartuli müüma hakata. Nii pandigi 1995. aastal kaks hektarit kartulit maha. Pärast seda loobus Meelis palgatööst ning Piia jäi lastega koduseks.

Talu arenes aga edasi. Piia kirjeldab, kuidas suur õunakasvatus alguse sai. „Käisin Euroopas reisil ja nägin suuri õitsvaid õunaaedu. Siis käiski peast plõks läbi – „Vaat see ongi just see, mida ma maal elades endalegi tahan!“ Ilusad lauaõunad ei kasva lihtsalt ise puu otsas, nagu tihti arvatakse, vaid selleks on vaja õunapuid kaks korda aastas lõigata, pidevalt tegeleda nende hoolduse ja võra kujundusega ning nii jätkub õunaaias tegevust aasta ringi,“ loetleb naine õunakasvatusega seotud ülesandeid. Loomakasvatus on Rebase talus nüüdseks lõppenud. „See andis järjest vähem tulu,“ põhjendab Piia. Selle asemel on talus aga 85 sordist õunapuid– kokku üle 500 puu. „Kuna kartulitootmine väga töömahukas ja füüsiliselt raske on, siis hetkel on võetud meie suunaks kartulikasvatust koomale tõmmata ja õunakasvatust laiendada,“ räägib Piia tulevikuplaanidest.

Rebase talu pererahvas.

Tööpäevad venivad pikaks

Mõlemad taluperenaised möönavad, et üleliia vaba aega talu ei jäta. „Suvel on pidev töö,“ kinnitab Kalli. „See tähendab tõusmist kell 6 ja magama saab kesköö paiku. Seega võib öelda, et tööpäev on 18 tundi pikk. „Piia nendib samuti, et märtsist novembrini on 15-tunnine tööpäev igapäevane asi. Mõlemas talus teenib üks inimene palka ka väljaspool talu. Rebase talust käib Piia öösiti tanklas tööl, Võsu talust teenib pere meespool samuti kodust väljaspool raha.

Naised nendivad, et tavainimese kombel nad puhata ei saa. „Sellist puhkust nagu mere ääres n-ö lebotamine ei saa endale lubada. Pruuniks saan põllul peenraid rohides,“ kirjeldab Kalli enda suve. „Suvel saab käia laatadel loomi- ja talukaupa müümas, see on väike vaheldus argielu rutiinile. Minu puhkus on talvel, siis on aega mõtiskleda ja järgmise kevade plaane teha.“

Seevastu Piia leiab, et puhkehetke on ka talvel raske leida. „Kogu toodang on ju vaja ka maha müüa - terveks talveks jagub Meelisel turul käimist, lisaks teenindame kodus talutoodangut ostmas käivaid kliente. Hoidlas on pidevalt vaja sorteerida kartuleid ja õunu, samuti tuleb talvel remontida masinaid ja tootmishooneid,“ kirjeldab naine. Talvel tegeleb Piia palju ka arvutitööga, alates raamatupidamisest ja aruandlusest ning lõpetades interneti kodulehe hoolduse ja reklaammaterjalide tegemisega. Lisaks käiakse koos koolitustel ja kursustel.

Piia ütleb siiski, et vahel leitakse aega ka puhkused. „Meie kirg on tants,“ tutvustab ta enda ja Meelise ühist hobi. „Oleme seltskonnatantsuga tegelenud juba üle 20 aasta, see on asi, mis meid seob ja kõik muremõtted peast pühib. Vahel võtame vabaks mõne pühapäeva, käime kirikus või teatris või avastame kahekesi Eestimaa kauneid paiku.“ Kalli ütleb, et loomapidamine on talle samaaegselt töö ja hobi. Naine proovib talutöösse kaasata ka lapsi. „Vastavalt eale ja oskustele,“ selgitab ta. Naine leiab, et järjepidevus on oluline ning lisab, et tema lapsed on talus juba viies põlvkond. „Talu sai alguse 1911.aastal, mil minu vanavanaisa siia maa ostis.

Piia räägib, et nende lapsed on talutöödes kaasa löönud juba viiendast eluaastast saati. „Jaladki ei ulatanud veel traktoripedaalidele kui juba kivikorjamise ajaks poisid rooli pandi,“ meenutab ta. „Vatti on nad ikka kõvasti saanud. Selles mõttes on meil ehtne „Vargamäe“ olnud, nad teavad, et midagi ei kuku niisama sülle, vaid telefoni või arvuti ostmiseks on vaja enne kõvasti tööd teha.“ Piia arvab siiski, et lapsed ei pea nende tööd tingimata jätkama. „Seda me ei nõua. Raske taluelu on olnud meie valik, nemad peavad oma valikud ise tegema,“ usub naine. „Praegu nad maaelust huvitatud ei ole- ütlevad, et teavad liiga hästi millist tohutut tööd see tähendab. Nad ei taha, et nende palk sõltuks ilmast ja neil kunagi puhkust ei ole.“

Võsu talu pererahvas.

Kas maaelu on jätkusuutlik?

Mõlemad talud osalesid sel aastal avatud talude päeval. Võsu talule oli see esmakordne osalemine. „Me ei osanud oodata, et nii paljud inimesed huvituvad väiksest ja lihtsast talupidamisest,“ rõõmustab Kalli, kelle sõnul ostisid külastajad ära kogu juustuvaru ja piima.

Naine räägib, et registreerimislehele sai kirja üle 200 nime, aga tegelikult külastas Võsu talu avatud talude päeval ilmselt veel rohkem inimesi. „Hiljem, kui rahvast oli palju, polnud enam kellelegi mahti meelde tuletada, et nimi kirja saaks,“ räägib ta.

Kalli leiab, et taoliste ürituste korraldamine on vajalik, et ka linnainimesedki saaks maaelust reaalse pildi ja kasvõi ühe päeva sellest osa saada.

Rebase talu osales avatud talude päeval teist korda. Piia sõnul külastas neid umbes 300 inimest, kellele räägiti taluelust ja tehti ekskursioone. Sarnaselt Kallile leiab Piia, et selliseid üritusi on kindlasti vaja. „Et linnainimesed saaks teada, kust ja millise tööga tuleb lauale söök,“ põhjendab ta.

Kalli usub, et maaelu on jätkusuutlik, kui leiad omale meeldiva asja millega tegeleda. „Siin ei ole piiranguid ja võimalusi on palju,“ on naine optimistlik. Kalli räägib, et on elanud ka korteris, ent see talle ei sobinud. „Tean, et linnas on lihtsam, kuid olen valinud raskema tee. See-eest on siin huvitav.“

Piia nii optimistlik ei ole. „Sellise põllumajanduspoliitika juures ma väikeste peretalude jätkusuutlikusesse väga ei usu, suurmajanditega nad võistelda ei suuda. Ellu jäävad ehk need, kes oma niši leiavad ja millegagi teistest eristuda suudavad,“ arvab naine. Piia sõnul on noori, kes tahavad talupidamist jätkata, liiga vähe.

„On meilgi olnud tagasilööke, kui tundub, et tahaks loobuda ja lihtsam oleks minna sõprade-tuttavate järel Soome tööle. Aga ei saa, liiga palju oleme tööd ja armastust siia maa sisse pannud,“ on Piia siiski veendunud. „Ütleb ju A.H. Tammsaaregi oma “Tões ja õiguses”: “Vargamäel pole halastust. /.../Vargamäe kõneleb tegudega. Paari aastaga pistab ta sulle tuhat pajupõõsast vikati ette, see on tema Issameie. Kivid saputab ta sulle nagu hundikarja saha ette, see on tema kümme käsku. Mõne aastaga kallab ta su kraavid täis, mis sa vaevaga kaevand, see on tema püha ristiõpetus./.../ Mõnekümne aastaga sööb ta su luud-liikmed, see on tema piiblilugu. Nõnda kõneleb Vargamäe/.../”

Nii ongi meie Rebase meie Vargamäeks.