Loodusreis viis naabrite juurde: Tudulinna, Avinurme ja Lohusuusse
Üllatusega leidsingi 18. märtsi Põhjarannikust uudise: „Alutaguse Matkaklubi annab loodushuvilistele rattad alla" No küll on tore, et nüüd jagatakse tarkust ka oma kodukohast! Kahjuks juhtub mõnikord ka nii, et puhkame-reisime kaugetes maades, kuid oma kodu aiatagust ei tunne. Seega on see väga vajalik ja huvitav projekt ja oleme tänulikud Ingrid Kuliginale, kelle eestvedamisel loodusreis teoks sai.
Suveaja esimesel pühapäevahommikul peatuski loodusbuss Iisakus ja sõit läks lahti läbi Alutaguse metsade, üle Roostoja silla Tudulinna poole. Loodusreisi juht oli Anne Nurgamaa.
Tutvusime Tudulinna elu-oluga
Esimene peatus Tudulinna HEJ juures. Seisime 6 m kõrgusel paisu tammil ja saime teada, et hüdroelektrijaam valmis 1950. a. Elektrivoolu andis 10 aastat ja peamised energia tarbijad olid puutöökoda, Tudulinna asula ja sügisel ka viljapeksumasinad. 1999. a alates on HEJ taas töökorras ja annab voolu Eesti Energia ühtsesse vooluvõrku.
Edasi sõideti Tudulinna kalmistule, kus soovisime leida üles väikesed unikaalsed sepisristid. Vaatamata sügavale lumele leidsimegi ja kuulasime huviga Anne juttu ristimärgi tähtsusest Eesti talupojakultuuris. Ristimärk oli kõikvõimsaks rohuks haiguste ja vigastuste vastu, rist tõmmati ussihammustusele, rist tehti lihatünni põhja, leivale, et seda toidupoolist ikka jätkuks, ning vanapagana peletamiseks. Rist pandi ka hauakääpale.
Kõige huvitavamad ja ainulaadsemad ristid Tudulinna kalmistul on 18.-19. saj pärit kohalike seppade valmistatud väikesed sepisristid. Raud oli kallis materjal ja seda tuli kasutada kokkuhoidlikult. Tänaseks on sepisriste kalmistutel kahjuks vähe säilinud. Tudulinna surnuaial nägime omapärast ema ja lapse haual olevat risti, kus olid ühendatud suurem ja väiksem rist. Ühe abielupaari haual oli kaksikrist, kus ühest tüvest oli kaks haru, mis olid ülevalpool ühendatud kaarega. Huvitavaid riste oli veel teisigi. Seisatasime ka Vabadussõja mälestussamba juures, mis taastati 1990. a.
Juba eemalt paistis Tudulinna Linnamägi ja seal asuvad Möldri talu tuulik ning valge teravatipuline kirikutorn. Ilusas kaarjate akendega Rahu kirikus saime teada kiriku ajaloost ja koguduse tülidest, mille tõttu see kirik enne II maailmasõda lisaks vanale puukirikule Tudulinna ehitatigi.
Tudulinna oli omal ajal üle Eesti kuulus osavate voki- ja toolimeistrite poolest. Rahvas näib siin olevat ka väga muusikalembene. Pea igas jõukamas talus olla klaver olnud. Siitkandist on sirgunud tuntud koorijuht Ants Üleoja, ooperisolistid Paula Padrik ja Tiit Tralla ja kontrabassimängija Meeme Saareväli. Pianist Lauri Väinmaa juured on samuti siin.
Sõit jätkus Avinurme suunas
Avinurmet tutvustas meile Küllike Pärn. Pärimuse järgi on Avinurme nimi seotud Kalevipojaga. Rahvas olevat kurtnud Kalevipojale oma vaesust ja viimane otsustanud rahvast aidata. Kalevipoeg ajanud havid mööda jõge ülesvoolu üleujutatud nurmedele ja siit ka nimetus Avinurme.
Rahva rikastamiseks olevat Kalevipoeg külvanud Avinurme põldudele põlletäie hõberahasid, et neid avinurmelastele jagada, kuid need ei idanenud ja seetõttu siinne rahvas end põllutööga ära ei elatanudki, vaid sobivaks kujunes hoopis puutöö.
Erksavärvilise muuseumrongi juures saime teada, et Sonda-Mustvee kitsarööpmeline raudtee valmis 1926.a Selle veeremi hulgas oli 8 reisi- ja 316 kaubavagunit. Ööpäevas sõitis 5 rongi. Sellel ajal oli raudtee tähtis metsakülade elanike elutee, sest siitkaudu toimus posti-, metsa- ja kaubavedu ning see oli ka elanike liiklustee. Aja jooksul ebarentaabliks muutunud rongiliiklus lõpetati 1972.a
1909.a valminud Avinurme kirikus saime teada 1944.a septembris toimunud vennataputalgutest, kus vastasrinnetel sõdinud Eesti Laskurkorpus ja Saksa armee Eesti rahvusväeosad omavahel lahingut pidasid. Lahingut meenutab 2004.a paigutatud mälestuskivi „Au langenutele".
Väga huvitav on pastoraadihoonesse rajatud Avinurme Elulaadikeskus, kus müüakse kohalikku käsitööd ja on sisustatud käsitöö- ja puutöötuba. Samas asub turismiinfopunkt ja teisel korrusel on mitmekesine kohalikku elu-olu tutvustav ekspositsioon.
Puidutöö oli sajandeid siinse rahva elatusallikaks. Tänapäevalgi toimub siin üle Eesti kuulus Avinurme pütilaat.
Elulaadikeskuses ootasid meid pikkadel laudadel värsked laastud ja algas praktiline töö - marjakorvi valmistamine. Töö näitas, kui palju osavust nõuab ühe väikese korvikese valmistamine. Seetõttu oli rõõm valminud korvikestest suur ja need saime me ka kaasa võtta.
Pärast lõunat tutvustati meile Eva-Liis Tuvi ja Anne-Ly Feršeli uut raamatut „Hoiualadega jõed Virumaal. Avijõgi, Tagajõgi, Padajõgi ja Pühajõgi".
Läbi ilusa lumise männimetsa Lohusuusse
Lohusuus peatusime vana koolimaja juures, mille seinal on mälestustahvel seal sündinud O. W. Masingule. Vaatasime väikeses muuseumis väljapanekut Otto Wilhelm Masingu kohta, kes sündis 1763.a Lohusuus köstri pojana. Masing kirjutas mitu aabitsat ning võttis eesti kirjakeeles kasutusele õ-tähe. Huvitav oli ka teada saada, et Masingu poolt välja antud „Maarahva Näddalaleht" on praeguse Maalehe eelkäija.
Lohusuu elanike peamiseks tegevusaladeks läbi aegade on olnud kalapüük ja seda kõike tutvustavat väljapanekut muuseumis tutvustas meile Helle Vaher.
Külastasime ka Lohusuu kirikut ja surnuaedu.
Vaatamata kõrgetele lumehangedele ja jahedale tuulele ronisime koduteel Kurus Peipsi randagi ja imetlesime päikeses sillerdavat jääkaanes järve ja jäämägesid.
Oli väga ilus päiksepaisteline pühapäev, mis pakkus nii palju huvitavat Tudulinna, Avinurme ja Lohusuu ümbruse kohta.
