7-aastane bullterjer Pepe on omanike sõnul peresõbralik ja hea koer. Sellest hoolimata ei tule peremeestel pähegi õue jalutama minnes looma vabalt Koidu kandi tänavatele lahtiselt jooksma lasta. Mitte kunagi. „See on respekt teiste inimeste vastu. Iga omaniku jaoks on tema koer kõige nunnum ja ohutum olend, aga mõelda tuleb ka sellele, et teiste jaoks võib lahtine loom tunduda hirmuäratav," arvab Pepe perenaine Kristina Tudelep.

Kristina, kes on küll aastaid koerapidaja olnud, pelgab ise ka võõraid koeri. „Olen hüüdnud juba kaugelt, et palun pange oma koer kinni, te ju näete, et ma kardan. Ja inimene lihtsalt naerab. See on täiesti klassika," on Kristina nördinud. Isegi oma küla vahel on selliseid ütlemisi ette tulnud, mõnikord pannakse naise sõnul selleks korraks ka loom rihma otsa, aga paari päeva pärast kordub sama lugu. Külas olla isegi selliseid majapidamisi, kus koer on hoovi võetud, aga aed senini ümber ehitamata. „Ometi on Saue vallas ju määruski, et avalikes kohtades tuleb loom kinni hoida. Ma ei saa aru sellisest suhtumisest," ei mõista naine loomaomanike hoolimatust.

Õudne pärastlõuna

Ega Tudeleppade pelg lahtiste loomade osas ole õhust võetud. 16. novembri pealelõunal sättis peremees Toomas end Pepega tavapärasele tänavaringile. Kuna just eelmisel õhtul oli kodumajast paar hoonet edasi tänavaäärse puu külge kinni seotud tundmatu segavereline mürakas, siis jälgis mees ümbruskonda eriti tähelepanelikult, et äkki tuhiseb too elukas nüüd kusagil lahtiselt ringi. Ootamatult kuulis mees selja tagant urinat ja murdosa sekundi jooksul olid kaks koera - oma ja võõras- ninapidi koos.

„Selline suur karvane hundikoera tüüpi loom. Ega inimesel seal vahel suurt midagi teha võimalik ole. Meie oma kaalub ligi 35 kilo, see teine loom paistis nii 60-kilone. Afektiseisus koerte lahti rebimine ei ole kuigi reaalne. Sellises olukorras ei allu koer ka käsklustele.

See on loomadevaheline võitlus ja ise sekkudes võid olla järgmine rünnakuobjekt," kirjeldab Toomas abitut olukorda. Kuidagi õnnestus mehel siiski Pepe eemale rebida ja vaatepilt oli üsna õõvatekitav - koera pea, suu ja kere olid üleni verised, hambad lahti. Loomaarsti juures tehti Pepele ligi 40 õmblust.

Ja ega koer ju seisa rahulikult ootel, kuni haavad kinni õmmeldakse, tuli teha täisnarkoos. Mõne aja pärast peab minema õmblusniite välja võtma. Jälle narkoosiga. „Ma ei räägi sellest, et see intsident läks meile maksma sadakond eurot. Aga kuidas mõõta seda emotsionaalset närvikulu?" küsib Toomas.

Kellele helistada?

Mis aga perekonnale tõelist tuska teeb on asjaolu, et sellises olukorras ei oska leida õigeid instantse, kellele juhtunust teatada. Kristiina haaras telefoni ja helistas MUPOsse, kust soovitati naisel vallavalitsusse helistada. Sealt omakorda politseisse.

„Mingi mehega ma rääkisin ja öeldi, et kohe tullakse ja püütakse koer kinni. See oli ju laste koolist tulemise aeg, mis siis, kui see elukas oleks uuesti kedagi rünnanud?" muretseb Kristina. Naine andis ka oma telefoninumbri, eeldades, et ehk antakse õige pea tagasisidet.

Ta peab loomulikuks, et sellistes kriitilistes olukordades teavitatakse, kuidas juhtum lahenes. Kristiina järgnes mehele loomakliinikusse, aga paraku jäi tema telefon tagasiside osas tummaks.

Nii ei tea pere senini, kas keegi üldse tuli, kas õnnestus loom kinni püüda, ega tegelikult sedagi, milline oleks sellises olukorras üldse õige toimimisviis. „Me ju tegelikult peame maksumaksjana üleval mitmeid struktuure. Kui on abi vaja, milline on see institutsioon, kelle poole pöörduda?" on Toomase jaoks käsuliin arusaamatu.

Poolteist aastat tagasi, kui Pepe samasuguse rünnaku üle elas, käis ta koos loomatohtrilt saadud tõendiga politseis avaldust kirjutamas.

Tol korral oli isegi teada rünnanud koera peremees, kelle aadresski politseile anti, aga seegi asi sumbus olematusse. „Null tagasisidet. Ma mõistan, et Harjumaa võib olla kriminaale täis ja retsid jooksevad vanglast minema, aga kas see pole üldse mingi teema, millega tegeleda," on Toomas nõutu.

Nüüd on Pepe juba paranemas, aga pere šokist toibumine võtab aega. Kristina sõnul vajab tema ikka kõvasti vaimset ettevalmistust, enne kui tihkab koeraga üksinda jalutama minna. Vahel sõidab koguni autoga trajektoori läbi, veendumaks, et hulkuvaid ohte ei ole. „See ei ole ju normaalne, et ma pean pidevalt hirmu tundma, et selline asi kordub, ja käin jalutamas, suusakepid pihus. Aga see emotsioon jääb eluks ajaks ajju," kirjeldab Kristina tagajärgi.

Pere loodab siiralt, et ehk suudavad inimesed hakata vastutama võetud lemmikute eest, et järgitaks loomapidajatele pandud seadusi ja kainet mõistust. Et omavalitsus ja politsei suudaksid inimest ka aidata, kui tegemist on eluohtliku situatsiooniga.
____________________________________________

Kommenteerib valla arendusspetsialist Kati Oolo:

Lahtiselt ringi jooksva koera (või kassi) kohta tuleks teavitada kindlasti valla keskkonnaspetsialisti. Vald saab kohale kutsuda oma koostööpartneri MTÜ Loomade Hoiupaiga. Loomade Hoiupaik teenindab ka kogu Tallinna ja teisi lähivaldu, siis loomapüüdja jõudmine soovitud sihtkohta võib olla üks kuni kolm tundi. Sellepärast on palve võimalusel loom kuidagi kinni võtta, koer rihmaga siduda seniks puu külge, kass toiduga ligi meelitada ja niikaua hoida, kuni püüdjad tulevad. Kui ei ole garantiid, et loom on samas asupaigas, siis püüdjad välja ei tule.

Kui on tegemist aga asjaoludega, et on teada loomaomanikud, kes pidevalt ei täida loomapidamiseeskirja, mis ütleb, et avalikus kohas ei tohi loom lahtiselt liikuda, siis nende osas tuleks kindlasti keskkonnaspetsialisti informeerida.

Kui on tegemist eluohtliku situatsiooniga, rünnakuga inimese või teise looma suhtes, siis tuleks lisaks keskkonnaspetsialistile teavitada ka politseid, nende reageerimiskiirus on suurem ja neil on õigus alustada ka väärteomenetlust (juhul, kui loomaomanik on teada).

Kui näed hulkuvat looma:

Helista Saue valla keskkonnaspetsialistile numbritel 534 46686 või 654 1152. Edasta info, millisel aadressil hulkuv loom asub, kas on tegemist koera või kassiga, kas on haavatuid, kas loom vajab püüdmist jne. Ütle oma kontaktandmed 24h telefonil 6314 747 MTÜ Loomade Hoiupaik.

Kui loom on agressiivne ja rünnanud teist looma või inimest:

teavita ka politseid 110, neil on reageerimisega kiirem, lisaks on omaniku tuvastamisel õigus algatada väärteomenetlus. Pöördu arsti juurde ja võta ka vigastuste kohta tõend.
Kohalikesse konstaablipunktidesse helistamisest ei pruugi suurt kasu olla, sest tulenevalt töö iseloomust ei ole piirkonnapolitseinikud kogu aeg konstaablipunktides ega saa seetõttu telefonile vastata.