Loominguline kärgpere ratastel käis Lääne-Eestis muusika-kosti pakkumas

Maailma ühe vanima raamatu jär­gi kujutatakse maailma ette aiana ja inimest aednikuna. Tänases urbani­seerunud ühiskonnas, kus põlluma­jandus taandunud teisejärguliseks, paistab taoline arusaam just nagu ajast ja arust. Siiski, siiski. Inimene ei ole vaid põllumees, lisaks füüsilisele tööle on tal ka vaimne tähendus. Nii saame mõelda, et tal on ka üks vaim­ne nähtamatu aed harida. Iga tegu algab mõttest, ideest. Selle seemneks on unistus, igatsus. Kui see mõttesee­me õigel ajal mulda pista, võib sealt tõusta uskumatult vägev teo taim. Nagu porgand ja kartul vajab vihma ja päikest, nii vajab ka mõte teoks tärka­misel õnnistust ülalt. Õige idee peab õnnestuma niisamuti nagu ka seeme on määratud taimeks kasvama.

Mullu jäi hinge kõige kirkama laiguna reis bussitäie Elleri kooli lapsmuusi­kutega Kauhava sõpruskogudusse. Li­saks toredatele kontsertidele oli erili­ne see sünergia, mis liitis kokku seni üsna võõrad inimesed kõige erineva­mas vanuses. Moodustus omamoodi loominguline kärgpere ratastel, kus valitses eriliselt mõnus vaimsus. See impulss oli nii tugev, et tekkis igatsus selle seltskonnaga veel midagi suurt korda saata. Loomulik tundus tuu­ritada siinsamas Eestis ja pakkuda muusika-kosti ka eestlastele, kes pole ju soomlastest kehvemad. Mõte liikus Lääne-Eesti saarte poole, mis meile, lõuna-eestlastele üsna võõras kant ja need pakkunuks avastamisrõõmu ka lastele.

Esiti tundes see ulmelise ideena. Sest sellised bussireisid on teatavasti väga kallid. Kes selle kõik kinni maksab? Puhja kogudusel oli oma kiriku oreli väga kallis parandamine käsil ja selle kõrvalt veel mingit kulukat „lõburei­si" ette võtta paistis päris pöörane al­gatus olevat.

Siiski tegime PRIA-le projekti, sest raha pole ilmas ju otsa saanud. Ja ül­latus-üllatus - Leader-programmist eraldatigi raha! Sellest mõistagi ei piisanud, kuid bussi rentimine, kui kõige kulukam osa, osutus võimali­kuks. Hea avang andis lootust ja hak­kasime heas usus teisi toetajaid otsi­ma. Esialgu võimatu missioon hakkas ajapikku ilmet võtma, annetajaid tuli muudkui juurde. Viimaseks mureks oli, kuidas ära toita bussitäit rahvast 9 päeva jooksul, liiati saartel, kus söö­gikohtade hinnad turistide tarbeks niigi kõrgeks kruvitud? Lahenduseks oli ise süüa teha ja vajalik toidukraam varuda. Taotlused erinevate toidufir­made ja ka poekettide poole leidsid üllatavalt head vastukaja - umbes pooled avaldused leidsid rahulda­mist ning kogemus Eesti ettevõtjate abivalmidusest andis mõnusa tead­mise, et osatakse siinmail üksteist hoida ja aidata küll. Osa toidukraa­mi saime välja võtta reisi peal käigu pealt ja tulime omadega uhkelt välja. Olgu üles loetud ka heldete firmade, asutuste ja inimeste nimed, kes and­sid kõik oma panuse meie kontsert­reisi õnnestumisse:

PRIA, Hasartmängu Nõukogu, Ees­ti Kirikute Nõukogu, Eesti Kultuur­kapital, Valga praostkond, Konguta vald, ETK Elva TÜ, Rõngu Pagar, Kapten Grant OÜ, Maiasmokk OÜ, Maadlex OÜ, Salvest AS, Põltsamaa Meierei Juustutööstus OÜ, A.Le Coq, Balti Veski AS, Selver, Saaremaa Pii­matööstus AS, Premia Foods, Käina Gümnaasiumi direktor Ene Urman, Kuressaare Pereraadio juht Valter Rooso ja Merle Avvald. Suur tänu! Ligi 40 rändurit sõidutas omaküla­mees Meelis Udso, kelle bussi kõhualune sai hiiglasliku kohvrina pilgeni täis pakke, provianti ja õrnu pille.

Kontsertprogramm oli väga tihe. Plaa­nitud üheteistkümnest ülesastumi­sest olid enamus Hiiumaal ja lisaks ootamatu eritellimus Kärdla linna­valitsuselt mängida nende maja ka­tuselt linna 75. juubeli puhul mõned palad. Seegi katuse-esinemine kasvas väikseks kontserdiks enneolematus kõrguses, kus all oli kuulajate seas ka meie riigi president oma prouaga. Lisaks esineti Haapsalus, Saaremaal (topelt) ja Ruhnul (topelt). Kärdla kohvikutepäeva n-ö ametlike ülesas­tumise järel proovisid lapsed õnne ka tänavamuusikutena. Oh imet, nun­numeeter toimis ja eriti väiksemad tüdrukud teenisid lühikese ajaga vist oma elu suurima taskuraha. Õpitu maksis sõna otseses mõttes ja nõnda said lapsed uut indu õppimaks omi pille veel nipikamalt käsitsema.

Reisi alustades oli põhjust siiski mu­res olla, kuna eelarve oli veel miinu­ses. Siiski annetati esinemispaikades piisavalt palju, et rändmoosekandid ei pidanud ise peale maksma ning jõuti tagasi koju kerge kasumiga.

Pikal reisil oli ka seiklusi: kord tuli kibekähku välja võluda katkenud tšellokeele asemel uus, siis koguni terve kontrabass (kuna Kassari kabe­lis puudus vool elektripilli jaoks), vii­maseks rängimaks katsumuseks oli viimastel päevadel Ruhnul ründav viirus, mis osa truppi maha niitis ja andis võimaluse ülejäänud muusiku­tele käigult päästa, mis päästa annab - võidukalt loomulikult. Õppisime ühtlasi, et nii pikk ja tihe kontsertpro­gramm on maksimum, mida sellise seltskonnaga üldse ette võtta annab.

Mullune vahva kogemus Soome-tur­neest sai tänavu Eestis esinemislusti poolest uue vindi peale. Lisaks tead­mine, et saime ise hakkama ühe üsna suure ja kalli ürituse korraldamisega. Taeva õnnistus oli me peal kogu selle pika aja ning kui mandril sadas vih­ma, siis meid saatis kogu aja päikse­paiste, tüüne meri ning ideaalne ilm. Esiti arglik hea mõte läkski idanema ja välja tuli suur kaunis vili, mis pa­neb tagantjärgi kõiki osalisi muhele­ma.

Just nagu olnuks vähe muusikalisest dessandist Lääne-Eesti saartele, võt­tis koguduse koor ja osa lapsmuusi­kuid (koos vanematega) nädala pä­rast ette uue kontsertreisi üle lahe Soome. Õnneks oli see vaid 4-päeva­ne „sutsakas". Esimesed kontserdid olid Kesk-Soomes Sumiaise kirikus, kus kandis „Kylväjä" Misjoniseltsi sõbrad paiknevad. Olime harjunud juba 7 aastat „külvajate" iga-aastaste külaskäikudega Puhja, nüüd siis oli esimene võimalus teha vastuvisiit. Mõistagi oli seegi kord vastuvõtt väga soe ning soome sõbrad kiitsid väga külaliste muusika-andi. See ei jäänud pelgaks emotsiooniks, vaid väljendus ka konkreetselt: meie üllatuseks ot­sustasid võõrustajad teha eriannetu­se 1000€ ja kanda see toetusena üle Puhja koguduse arvele. Sellise heldu­se peale olime südame põhjani liigu­tatud.

Järgmine ülesastumine oli Rannu sõpruskoguduses Lammis nii jumala­teenistusel kui kontserdil sealsamas kirikus veidi hiljem. Kohtusime seal ühtlasi ka rannulastega ja Rannu ko­guduse õpetaja Maarja Sokuga, kes jutlusega kaasa teenis. Taas kuulsime ülevoolavat tunnustust, mis tuli sii­rast südamest. Viimased kontserdid olid Helsingis Alppila ja Lauttasaare kirikus, kus samuti oli vastuvõtt soe ja kohati isegi maruline. Igast kirikust lahkudes jäid maha liigutatud ini­mesed ja ootus veel edaspidi uuesti kohtuda.

Sedagi kontserttuuri aitasid jõudu­mööda toetada Puhja ja Rannu vald ning Kure Mõis OÜ. Tänu!

Vaatamata kummalegi muusikareisile kulutatud ajale ja pingele naasesime neilt koju rikkamatena ja rõõmsama­tena kui minnes. Sahvrisse sai talve­varude hulka selle arvelt küll mõni purk moosi vähem, kuid samas on hinge ladestunud palju rõõmuhoi­diseid, millest jätkub pikalt üle talve elada. Tänu üheskoos sooritatu eest väärivad kõik osavõtjad kuni kõige tillemateni välja, kuid eraldi esiletoo­mist väärivad neli juhti: Eveli Roosaar koos abikaasa Meelisega, Miina-Liisa Kuusemaa ja Meelis Udso - igaüks oma kandi pealt. Aitäh!

Oreli remondist

Kiriku oreli parandamine edeneb plaanipäraselt. Terve ports uusi ti­navilesid on valmimas Sloveenias ja leiavad peatselt oma pesad meie pil­lide kuninga sisemuses. Kõik sujub hästi.

Suurema uudisväärtusega on aga erakorraline uue katuse panek kiri­ku käärkambrile. Sinna nurga taha pole paljudel lugejatel asja olnud ja käesoleva lehe lugemise järel võib igaüks uudistama minna vastset ka­tust. Eelmine vana oli omadega täies­ti läbi, korstengi oli alla pudenemas ja kauem ei saanud enam oodata. Muidugi nõudis see töö plaaniväli­selt üle 6000€, millest 2500€ eraldas Muinsuskaitseamet nn pühakodade programmist. Nende ridade kirjuta­mise aegu on lootust, et ka Puhja vald paneb oma õla alla. Vaid üheskoos saame hakkama.