Loosiga Londonis olümpiamängudel: võistluste vaatamine staadionil ja telekast on kaks erinevat asja
Kelle mõte oli osaleda ERGO kindlustuse olümpiakampaanias?
Tegelikult oli see huvitav juhus. Meil oli emaga mõte sõita Londonisse omal käel. Rääkisime sellest juba kevadel ja mõtlesime, et august oleks hea kuu. Igaks juhuks võtsime mõlemad isegi puhkused selleks ajaks, kuid konkreetsete plaanideni ega lennupiletite ostuni me ei jõudnud.
Juuli alguses tegi ema Keila Selverist veidi suurema ostu ja talle anti kaasa ERGO kindlustuse küsitlusleht. Algul jäi leht niisama lauaservale vedelema, aga ema mõtles, et oli ju plaan Londonisse minna, täidaks selle ja saadaks ära, mine tea...
Mida tuli kampaanias osalemiseks teha?
Kampaanias osalemiseks oli vaja Selveris teha üle 30-eurone ost ning täita ja ära saata ostuga kaasa tulnud ERGO kindlustuse ankeet, muud midagi.
Millal võidust teada saite?
Võidust saime teade kõigepealt naabri käest, kes 11. juuni õhtul meie juurde tuli küsimusega: „Kas see oli teie Maie, kes Londoni reisi võitis?" Kanal 2 Suvereporteri saates oli sel õhtul olnud loosimine, kus fortuuna Gerd Kanter loosikastist meie ema ankeedi välja tõmbas. Kuna meie peres keegi saadet ei vaadanud, ei osanud kohe reageeridagi... Järgmisel päeval helistati emale ERGO kindlustusest ja teatati võidust ametlikult. Nii saigi meie reisiunistus teoks!
Kes olid need neli, kellega olümpiamängudele sõitsite?
Sõitsime neljakesi, terve perega - ema Maie, isa Viktor, vend Risto ja mina.
Kaua saite Londonis olla ja mida võidetud reis sisaldas?
Võidetud reis sisaldas nelja päeva Londonis, edasi-tagasi lendu, kolme ööd neljatärnihotellis Crown Moran ning pileteid 7. augusti kergejõustikuvõistlustele olümpiastaadionil, kus toimus ka kettaheite finaal.
Selle nelja päeva jooksul jõudsime peale olümpiamängude näha mitmeid vaatamisväärsusi ja muidu põnevaid kohti: Buckinghami palee, London Eye, Briti muuseum, Madame Tussaud' vahakujude muuseum, 4D kino, Hyde Park, Wembley staadion, Sherlock Holmes'i muuseum, melu täis Oxford Street jm. Olümpiapäeva õhtul tähistasime Gerd Kanteri medalit Londoni eesti pubis Red Lyon, mida peab seal elav eestlane. Pisike pubi oli sel õhtul rahvast täis. Kohal oli spordifänne, nii eestlasi kui kohalikke ning ka mõned prominendid, nagu Evelin Ilves, Allar ja Anna Levandi, Mart Siiman jt.
Mis mulje jätsid olümpiamängud ja olümpialinn ning kas te olite varem Londonis käinud?
Londonis polnud meist varem keegi käinud. Linn on suur, tõeline maailmalinn oma 7 miljoni elanikuga. Lisaks turistid, keda väidetavalt on linnas iga päev ligi miljon. Rahvast on palju ning olümpiamängude ajal eriti. Vaatamata erakordselt suurele rahvahulgale oli kõik suurepäraselt organiseeritud - kõikjal olid roosades vestides inimesed abistamaks neid, kes linnas orienteerumisega vms hätta jäid. Londonlased on üleüldse abivalmis rahvas.
Metrooga ja ka bussidega liiklemine oli ülimugav ning kõikjale pandud metrooplaanid selgesti arusaadavad, isegi esmakordsel külastajal oli lihtne leida õige tee. Ka jalakäijatele oli mõeldud: tänavatel on spetsiaalsed postid, millel lähikonna kaart ning märgitud muu hulgas punkt, kus parasjagu asutakse ja kuhu jäävad lähedal asuvad olulised vaatamisväärsused jms. Ka võiks kiita Londoni teeninduskultuuri - klientide teenindamise kunsti nad valdavad!
Mis olid eredamad muljed?
Kõige eredama mulje jättis ikkagi olümpiastaadion ja kettaheitevõistlus. Elamuseks oli ka sõita suure ilmaratta London Eye peal ja kõrgelt kogu Londoni ilu vaadata ning laevasõit mööda Thames'i jõge.
Minule meeldis väga ka Briti muuseum, kuigi ajanappuse tõttu ei saanud seal veeta nii palju aega, kui oleks tahtnud.
Kas õnnestus vaadata ka muid võistlusalasid peale kergejõustiku?
Käisime vaid kergejõustikuvõistlusi vaatamas. Peale kettaheite toimus samal staadionil veel meeste kõrgushüpe, naiste kaugushüpe, meeste ja naiste jooksud ning naiste tõkkejooks. Vahepeal autasustati ka eelmise päeva võitjaid.
Võistluste vaatamine staadionil ja telekast on kaks täiesti erinevat asja: telekas on fookus alati ühel võistlusalal, aga staadionil saad jälgida mitut korraga.
Mis tunne oli jälgida Gerd Kanterit võistlemas?
Ikka uhke tunne. Staadionil istusime kõrvuti teistega, kes võitsid ERGO kindlustuse vahendusel piletid. Meil oli kaasas kaks suurt Eesti lippu ja neid lehvitades elasime Kanterile kaasa. Loodetavasti oli sellest ka abi.
Mis on kõige iseloomulikum suveniir, mille te Londonist kaasa tõite?
Isa ja ema ostsid olümpiamängude sümboolikaga t-särgid, mis jäävad toredat reisi meenutama. Mina pean kõige eredamaks suveniiriks elamust tervikuna. Ja kindlasti tahan ma Londonisse kunagi tagasi minna!
Milline on teie enda pere suhe spordiga?
Isa tegeles nooruses spordiga (oli isegi Eesti noortemeister sulgpallis) ning teab spordist ja selle ajaloost palju, kuid nüüdseks on aktiivne sporditegemine asendunud selle jälgimisega teleka vahendusel.
Vend Risto käib ujumistrennis, tegeleb tõsise harrastaja tasemel jalgrattaspordiga ning on ka mitmetel triatlonitel ja jalgrattavõistlustel osalenud.
Mina sõidan ka jalgrattaga päris palju, kuigi mitte kaugeltki nii palju kui vend, ja käin jõusaalis. Ema tegeleb ka tervisespordi tasemel jalgrattasõidu ja jõutreeningutega ning on juba üle 20 aasta tegelenud rahvatantsuga.
Osalesime emaga kahekesi ka Tallinnas toimunud maijooksul ja hiljuti toimunud SEB Tallinna maratonil 10 km distantsil.
