Sissejuhatuseks sai sõna Neeruti Seltsi juhatuse esimees Tiiu Uusküla. Kolmeteistkümnendat aastat tegutsev selts on Kadrina vallas nn kolmanda sektori lipulaev, seda mitmel põhjusel. Esiteks pole seltsil olnud vastuolusid tegutsemise vormi ja sisu vahel. 73 liiget on suur jõud koguarvuna, kuid erinevatel põhjustel ei saa kõik (kaugemal elavad) aktiivselt osaleda seltsi tegevuses, kuid nad on kõik kinnitanud oma poolehoidu ja toetust seltsile, olles valmis täitma ka ülesandeid, mida selts vajab. Heaks näiteks on seltsi liikme Alo Põldmäe aktiivne osalus seltsi tegevuses, ehkki tema töö- ja elukoht ei ole Kadrina mail. Neeruti Seltsi koosolekutel on juhatuse poolt ette kantud ka tegevuse statistika, milles on kirjas kogu tegevuse üksikasjad (retked, õpi- ja loodustoad, loengud, ühisüritused, külaliste esinemised jne.) kuni osavõtjate arvuni välja. Need pole mitte just väikesed numbrid. Seltsi tegevust on iseloomustanud järjepidevus ning kavandatu sihikindel elluviimine.
Seltsi nimes sisalduv sõna Neeruti on kui moto, mis on siiamaile kutsunud huvilisi ja matkajaid isegi välismaalt. Sellest toponüümist sai oma „ametinime" - neerutoloog - ka seltsi mõtte väljaütleja ja tegelik asutaja Enn Loik (1938 - 2003). MTÜ Neeruti Seltsi tegevus põhineb liikmete vabale tahtele oma kodukandi ning selle looduse ja koduloo tundmaõppimisel ehk nagu on kirjas ka seltsi põhikirjas: "... laiendada ja süvendada inimeste teadmisi Neeruti ja selle ümbruse loodusest, aja- ja kultuuriloost." Seda on jõudumööda ka tehtud juba üle 12 aasta. Omavalitsus ei ole isevalitsus
Seda tuntud tõde on ikka meenutatud siis, kui midagi on vaja otsustada, lahendada või ära ütelda. Ja küllap on ajapikku ka selgeks hakanud saama, et demokraatlikus riigis, mingis kogukonnas peaksid kõik, keda asjad puudutavad, olema ka toimuvaga kursis ning saama ütelda oma suhtumist väljendava sõna sekka. Kas see „sõna" ka midagi maksab, selle otsustab hääletamine - enamus saab ohjad enda kätte.
Koosolekut juhtinud abivallavanem Jaan Stern alustas ühest praegusaja kesksest probleemist - inimeste mineku- tuleku asjadest, sest peale paari-kolme Eesti omavalitsuse on kõikjal märgata inimeste lahkumist parematele jahimaadele. Kadrina vald pole siin mingi erand.
„Inimesi oma valda niisama meelitada ei ole võimalik, selleks peavad siin olema vastavad tingimused. Meie asi on luua need tingimused ehk keskkond, mis oleks tulijatele vastuvõetav. See nõuab aga rohkesti vahendeid ehk raha," ütles Stern.
Kohalolnutele tutvustati hajaasustuse programmi tingimusi.
See on Ettevõtluse Arendamise Sihtasutuse poolt finantseeritav programm, millega toetatakse maal hajaasustusega piirkonnas vähemalt ühe kuni 18 a. (kaasa arvatud) lapsega peresid vee- ja kanalisatsioonisüsteemide, juurdepääsuteede ja autonoomsete elektrisüsteemidega seotud tegevusi. Raha selleks tuleb riigieelarvest. Abi taotlejal tuleb tasuda üks kolmandik, ülejäänud osa summast katavad omavalitsus ja riik. Valla osaluseks ette nähtud raha on olemas juba valla eelarves.
Pöördudes kokkutulnute poole lausus Stern: „Sedalaadi projektis osalejate kindlaksmääramisel on oma sõna öelda ka üldsusel - abi peaksid saama ikkagi need pered, kus vajadus selle järele on kõige suurem. Oma külas teatakse seda kõige paremini. Seda küsimust ei saa me kaugelt otsustada."
Kõne alla tuli külaliikumise keskuse või tugipunkti rajamine, sest põlve otsas kirjatööd ju ei tee. Ka nõuab külade ühenduse tegevus teatud kulutusi, millest pole pääsu.
Valla 2014. a. eelarve eelnõus on ette nähtud 8630 eurot külade arendamiseks. „Selle raha jaotus peaks teie asi olema," lausus Stern. „Eks külavanem peab oma rahvaga nõu pidama."
Asjasse sekkus valla rahandusnõunik Aili Purk: „Me ei räägi täna konkreetsest rahast. Seda tuleb arutada ja seda on vaja teha koostöös." Ridaküla esindanud Ene Milvaste võttis sõna: "MTÜ Tiigisaare pole oma tegevuseks sentigi raha saanud..."
Rahandusnõunik lubas vastuse sellele hiljem anda. Läsna küla esindaja Ene Pihol küsis: „Kas meil on mingit lootust rahale? Teadmatus on paha asi. Enne mõne ürituse korraldamist me ei tea, kas saame toetust või mitte. Praegu on see väga segane, juba pikemat aega." Jaan Stern arvas, et mõnigi kord käib raha eraldamine ka päris emotsionaalsel pinnal. Seda muidugi esineb ka.
„Oluline oleks valla külade rahastamissüsteemi väljatöötamine," tegi Stern ettepaneku. Ja lisas: „Kui ikka pole selget (läbipaistvat) asjaajamist, siis võivad tekkida arusaamatused. Päris loomulik oleks, kui külade tegevustoetus tuleks valla eelarvest."
Ene Milvaste küsis, kuidas nad saaksid oma külale (Ridaküla) külasildi. Küla tegutseb sellisena juba alates 1976. aastast, aga küla teeäärne tähistus puudub. Juttu oli ka busside sõiduplaanidest. Kui koolibuss toob lapse, eriti kui see on algklassi õpilane, kohale, siis ülejäänud teeosas peaksid ikka lapsevanemad lapse koju aitama.
Kuigi koosoleku juhataja ja rahandusnõunik jagasid nõuandeid rahade küsimuses, jätkus küsijaid ikka, sest selle olukorra põhjustajaid pole lihtne välja selgitada. Oma arvamuse ütles välja ka vallavanem Erich Petrovits: „Esimesel poolaastal vaatame vallas üle MTÜ-de rahastamise asjad. Peale eelarve vastuvõtmist on kõigile teada, kui palju ja mille jaoks on kellelegi raha eraldatud."
Vallavanemal oli muudki lisada: „Meil on tegemist elujõulise vallaga. Valla elanike keskmine vanus on 40 aastat, pere keskmiseks suuruseks on 2,3 liiget. Jätkusuutlikkus on olemas. Valla uues eelarves (täna veel eelnõu) on ette nähtud 4,8 miljonit eurot tuludeks ning 4,3 miljonit kuludeks.
Investeerida loodame 10% eelarvest, mis peaks olema normaalne protsent. Viietuhandelise rahvaga peaksime üksi, see tähendab kellegagi liitumata hakkama saama.
Oleme mõelnud ka sellele, et ametnikke võiks mõnel alal olla kahe valla peale üks, see on koostöö küsimus." Lõpetuseks
Kõigi külade esindajad said kaasa tabelid külade kontaktisikute andmetega ühenduse saamiseks üksteisega. Nagu lausus Jaan Stern: „Et saaksite tegutseda koos mõttekaaslastega."
Kas külas kehtestada ka külavanema statuut või mitte, eks selle otsustab iga küla rahvas ise. Koostöö ja omaalgatus jäägu arukale asjaajamisele toeks.
