Loov õpilane, loov õpetaja

Käisin 21.10.2011 Värska Gümnaa­siumi lastevanemate üldkoosole­kul ja sealt ma sellise teema sain.

Mis on loovus? Kas see on olemas meis kõigis või on see ainult väl­javalitutel? On seda võimalik õp­pida või arendada? On seda või­malik õpetada? Ühesõnaga terve majatäis küsimusi. Panin kirja oma nägemuse.

Minu silmis on loovus midagi sellist, mille rakendamisel või raken­dusel tekib siia maailma midagi täiesti uut. Ükskõik, kas siis käe­gakatsutavat või ideelist. Järelikult saan ma väita, et looja ei tea, mida ta teeb või siis puudub vähemalt täpne ettekujutus tulemusest. Sellest lähtudes on seda õppida ja õpetada praktiliselt võimatu, kuid mitte lootusetu. Mina usun, et meis kõigis on olemas oma loovuse funktsioon. Osadel on ta dominee­riv, osadel varjatud ja varjavad teda eelkõige teised inimlikud funkt­sioonid nagu näiteks pragmaatili-sus, emotsionaalsus, loogiline mõt­lemine jne ehk siis inimene kasutab ikka ja eelkõige oma tugevamaid omadusi.

Inimene pidi ju loov olema, kui ta mingil hetkel otsustas puuotsast alla tulla, kahel jalal seisma hakata ja käsi kasutama töö tegemiseks. Meie siin oleme ju sama geeni järglased. Õpetaja seisukohalt on tema ülesanne eelkõige loovuse väljakutsumine ja alustada tuleks muidugi iseendast. Õpetamise viise on palju ja laias laastus ei ole üks halvem ega teine parem. Viisi valiku tingib ikkagi konkreetne õpi­lane ja see, mida me temas õp­etame või arendame. Ühes loovas õpetajas peaks siis olema koos karm diktaator ja reegliteta boheemlane. Igaljuhul minu arvates on nii, et kui eesmärgiks on lapse loovuse aren­damine ja mitte ainult, ei tohiks olla õpetaja kui pakikandja. Kohe selgitan, mis ma selle all mõtlen. Pakikandja kvaliteeti näitab see, kui ta annab saadud paki üle õigel ajal, õiges kohas ja täpselt sellisel kujul ja sisus, kui ta selle sai. Seda ei tohiks õpetaja endale lubada. Kas või juba sellepärast, et aeg on vahepeal edasi läinud.

Tuleme nüüd tagasi esimese ole­vuse juurde, kes otsustas puuot­sast alla tulla (Kas me üldse olime puuotsas või mitte? Jätame selle küsimuse antud tekstis kõrvale ja ütleme, et olime). Sellega ta ju rikkus reeglit või siis väljakujunenud normi. Siit edasi saab järeldada, et loovus on kehtivate reeglite ja tavade rik­kumine või siis loovusega käib kõik see kaasas. Mina ise nii just arvangi. Kui palju teie, õpetajad, olete valmis reegleid rikkuma? Lapsed, eriti just teismelised, on selleks valmis. Loodus ise on nii seadnud, et teismelise aju antud arenguetapil protestib reeglite vastu ja tahab riskida. Tema jaoks saadav hüve kaalub üle võima­liku tagajärje ja ilmselt sellepärast (riskivalmidus) me olemegi jõudnud sinna, kus oleme. Me ju ei tea kuhu oleks areng läinud, kui kellelegi oleks pähe tulnud sellele esimesele keelata puuotsast alla ronida.

Ma ei kutsu üles õpetajaid loobuma reeglitest. Seda kas või sellepärast, et loovuse tee on täis langenuid ning reeglite ja normide täitmine vähendab kaotusi. Loov õpetaja peabki olema valmis reegleid rik­kuma ja samas ka karmilt nõudma nende täitmist ja ei maksa karta ek­simist. Täiesti valede lähteandmete ja vale hüpoteesiga avastas Kolum­bus Ameerika.

Selle loo kirjutamisel olen saanud mõtteabi C. G. Jung´i raamatust „Psühholoogilised tüübid" ja aja­kirjas „National Geographic Eesti" 2011 oktoober nr. 1 avaldatud D. Dobbs´i artiklist „Imelised ajud".