Iga inimese elukäik sõltub temast endast rohkem kui see oli mitmelgi varasemal ajastul, eeldab iseseisva mõtlemise ja otsustamise võimet. Tänapäeva õpilane ootab koolilt, et see pakuks talle senisest rohkem valikuvõimalusi ja elamuslikkust ning ei sunniks teda liiga palju fakte tuupima.

Kui mujal maailmas minnakse mõtete korrastamiseks kirikusse, siis eestlase jaoks, kes jumalakoja külastamises just kõige usinam ei ole, võiks just pärimus ja traditsioonid olla need, mille kaudu mõtlema hakata, kes ma olen, miks ma teen asju just nii, nagu teen. Juurtest tuleb ju enesekindlus.

Viljandi Kultuuriakadeemia lektori Marko Veissoni sõnul on pärimuskultuuri säilimine seotud kohaliku kogukonnaga, kes seda üleval hoiab. Kui pole pärimust omaks pidavat kogukonda, pole ka pärimust.

"Kui minu isa tegi paati, mina vaatasin pealt ja teen nüüd järgi, siis see on pärimus. Kui tudengid võtavad ette vana paadi ja teevad järgi, siis see ei ole enam pärimuskultuur, sest see pole põlvest põlve edasi antud," selgitab ta.

Konkurssi " Pärijata pole pärijat" välja kuulutades ei osanud keegi ennustada, kas leidub ikka kaasalööjaid. Kuid mure oli asjatu. Kokku esitati 32 omanäolist huvitavat tööd.

Konkursitingimuseks oli teha oma kodu kõige vanemast asjast foto ja uurida, kes selle asja tegi, kes kasutas ning kuidas see autori koju on sattunud või valida perekonna vanast albumist mõni foto siinse rannarahva elust, uurida välja ning panna kirja selle foto lugu.

Mida huvitavat andis siis lõppenud konkurss? Mis tööde autoreid kõnetas? Kirjutati autorite jaoks tähtsatest inimestest, ehitistest ja vanadest asjadest kodus.

Suur südamlik tänu kõigile õpilastele, kes konkursile oma töid saatsid. Hindajate arvates on eripreemiat ja erilist tunnustust väärt Urve Männik, kes osales ainsa täiskavanuna ja esitas mahuka ning huvitava materjali 15 leheküljel. Kuna juhend ei esitanud nõudeid faktide väljatoomise osas ja autorid olid erinevates vanustes, siis olid ka fotodega kaasnevad tekstid erineva tihedusega. Seepärast otsustas zürii, et õiglane oleks esile tuua iga klassi üks tugevam töö.

Oma klassi parima töö zürii arvates esitasid:
5. klass - Angela Absalon
6. klass - Martina Puusepp 7. klass - Stella Rubin
8. klass - Gunnar Künnarpää
9. klass - Mariliis Allikvee.

Tegelikult olid kõik tööd toredad. Huvitav oli lugeda 120-aastasest lauast Maris Miti, vanadest põllutööriistadest Klenet Kleini või vanast lillehoidjast Ken Kivisaare töödes. Nii tuleks üles lugeda kõik tööd, aga oma silm on kuningas ja kõigi konkursitöödega on võimalik tutvuda kodukandipäeval 1. juunil, samuti avaldab ilmuvad need tööd meie valla lehes alates juunikuust Kõigi osavõtnute tunnustamine leiab aset õppeaasta lõpuaktusel....

Mida öelda kokkuvõtteks? Südamest tänu kõigile, kes kaasa lõid. Ilma toredate juhendajate ja hakkajate õpilasteta poleks asi teoks saanud. Maailmas, kus asjad muutuvad ekstreemselt kiiresti, kipub vahel ununema austus inimkonna poolt varem loodu ja kogutud tarkuse vastu. Kuidas aga õpetada uusi, sõbralikke ja vastutustundlikke maailmakodanikke tulevikku silmas pidades? Informaalne ja formaalne haridus on niivõrd segunenud, et raske on tõmmata piirjoont teadmiste vahel, mis omandati klassiruumis või väljaspool seda. Lapsi tuleb õpetada austama minevikku, kuid elada tuleb neil tulevikus.