Kuna oli aga lumerohke talv, ning sõidukitel kinnipargitud sõiduteel üksteisest raske mööduda, leidsid kaaslinlased kiiresti võimaluse minu hoovi nn taskuna kasutada, et teistele teed anda. Lumi sulas, tuli porine aeg. Sisseõpitud tasku oma sõiduki ümberkeeramiseks aga inimestel meelest ei läinud. Kruusaga kaetud hooviteest sai mudane porimülgas.

Abikaasa dekreet pani aga majandusliku hoobi ning väravate tellimine jäi kaugemasse tulevikku. Hinnad muudkui kerkisid ning ainuüksi jalgvärava hind poes oli 220 eurot, rääkimata sõiduväravatest.

Saime odavat kasutatud lapsevankri ning pesime selle ära. Kuivamiseks valisin majataguse koha sissesõiduteel, kuhu päike ilusti peale paistis. Vanast harjumusest aga keegi pööras oma sõiduki ringi ning selle käigus lõhkus ka lapsevankri. Jumal tänatud, et see ei juhtunud hiljem, mil juba laps oleks vankris värsket õhku hinganud. Nii palju siis ongi meie vabariigis minu kodu minu kindlus ja minu eraomand püha ja puutumatu. Politseist öeldi otse, et pangu ma uued väravad. Nemad midagi teha ei saa, ainuke võimalus oleks valvekaamera, et siis avalikkusele nahaale näidata. Isegi mulle otse vahele jäänud sõidukite numbri järgi isikutega ühendust ei võetud, et saaksin kompensatsiooni rikutud pinnase eest.

Nüüd on hoovil uued väravad ees, sest sugulased tegid katsikule tulles korjanduse. Samas üks päev pärast värvimist suutis keegi blond naisterahvas "vanast harjumusest" minu uutele väravatele oma uhke Hondaga musi anda. Vot nii on lood erateega, eramaaga ja meie suurepäraste autojuhtidega."