Lugeja omavoliliselt rajatud aiamaadest: mõni ei saa aru, et nõukogude aeg on lõppenud

Eestielu.ee vahendas Viljandi Linnalehe artiklit Omavoliliselt rajatud aiamaad ei ole igavesed ning uuris lugejate suhtumist sellistesse aiamaalappidesse - kas see, et kasutuseta seisvale maale keegi aiandushuviline peenrad rajab on pigem positiivne ja kena või on see lubamatu käitumine?

Arvamusi oli nii- ja naasuguseid, üks kommentaator arvas, et peaks olema nii, et maakera igal tühermaal tohib inimene endale toidulisa kasvatada, siis vast poleks ülemaailmset nälga: "Kogu Eestimaa on täis sööti ja hooleta jäetud viljakandvat maad, aga siin kutsutakse üles koputama nede inimeste peale, kes sinna tühermaale endale väikese sibulapeenra rajavad. Kuhu me oleme jõudnud!
Et parem ja seaduslikum on siis vaid toidupangad,et las siis need tühermaad kasvatavad maltsa, kui sedagi."

Teine lugeja leidis, et inimesed hakkavad ajapikku aiamaalappi enda omaks pidama ja ei ole nõus sealt enam lahkuma: "Inimesed lihtsalt vallutavad mingi maalapi kuskil elamurajooni lähedal ja hakkavad seda enda omaks pidama. Eestis on igal maatükil omanik - kui see on veel vormistamata, nimetatakse seda jätkuvalt riigi omanduses olevaks maaks.
Selliste maatükkidega ongi selline lugu, et varem või hiljem võtab omanik selle kasutusse.
Ja nüüd hakkavadki probleemid - kisavad ja protesteerivad mutid kukuvad lärmama, et see on nende maa põhjusel, et nad on sinna paar peenart maha teinud.
Selliste inimestega käitutakse isegi inimlikult - juba sügisel pannakse sildid välja, et ärge külvake enam midagi maha, kuna kevadel hakkab omanik sinna midagi planeerima.
Aga kus sa sellega, mutid ähvardavad, lubavad võsa-petse kutsuda ja presidendile kaevata.
Küsimus on lihtsalt inimese piiratuses - mõni ei saa aru, et nõukogude aeg on lõppenud."