Lugejad: "Õige" leivategu on suureks imeteoks muutunud
Sindi Sõnumite artiklis ehtsa rukkileiva tegemisest soovitas kohviku omanik ostjatel leiva ja leiva vahel vahet teha ning pidas kummaliseks, et rukkileiva ehtsust kiputakse musta värvi järgi otsustama: "Millegipärast on tarbija arvamusel, et leib peab must olema. Hoolimata sellest, et vili on kuldne või helehall. Lugedes suurtootjate pakendiinfot võib aru saada, et meie igapäevasest leivast on asi ikka väga kaugel."
Ka paljud lugejad kurtsid, et ehedat rukkileiba on poodides vähe saada.
"Olin juba arvanud, et olen õige rukkileiva maitse unustanud või maitsmismeel 50 aastaga kadunud. Hiljuti sain kodust rukkileiba ja - ennäe imet! - tuli tuttav ette, just selline, nagu vanaema tegu lõhnas ja maitses! Saladus oli leivajahus: see oli valmistatud teradest, mida ei oldud kiirkuivatatud, need kuivatati madalal temperatuuril, nagu seemnevilja.
Nisu- jm teraviljajahu ning linnased rikuvad maitse täielikult.
Kuidas see leivategu nii suureks imeteoks on muutunud ... kummaline! Vanaema ei olnud seda ametit kuskil õppimas käinud; võttis juuretisetüki kööginurgast, kooris sellest pehme osa välja, segas taigna kokku, lasi kerkida ja vormis siis pätsid. Ahjusid oli ajaloo vältel mitmed ja kindlasti tuli õigesti kütta. Tulemus oli aga ehtne leib, lõhnav ja maitsev, mida kaasajal, tehnoloogia- ja seadmete-protsessoriajastul, enam teha ei suudeta. See on muutunud mingiks nõiakunstiks."„Need leivad, mis meil musta leiva nime all müüakse, muidugi on mustaks tehtud ja ka maitse on liiga magus, aga selge on ka see, et heledam leib pole samuti maitsev, olgu mistahes jahust tehtud. Peab ikka õiget värvi pruun olema."
Oli ka neid, kes traditsioonilise rukkileiva tagaigatsemisest aru ei saanud:
„Huvitav, keegi meist ei taha sõita igapäevaselt traditsioonilise sõiduvahendiga - ehk pikkvankriga, ega kanda traditsioonilist riietust - aga vot näe leib peab olema täpselt selline, nagu seda 500 aastat tagasi tollaste piiratud võimaluste juures teha sai!
Ütleme nii ja naa - inimesed muutuvad ja maitsed koos nendega. Leib leivaks - ime et keegi veel "sooja saia" ei igatse - sellist, kus pärmihais veel lahtumata on? "Värske loomaliha" fännid on igatahes juba ammu liikvel."