Lugejakiri: lavka juures sai küla kokku
Ma ei mäleta päris täpselt kui tihti kaubaauto meil käis, kuid tean, et ootasin seda päeva alati suure õhinaga. Olin tol ajal 5-10 aastane ja kaubaautole läksime alati koos vanaemaga, kes sellel ajal oli üle 70 aastane. Teekond kulges üle karjamaa, umbes paar kilomeetrit sinna ja tagasi. Karjamaal olid lehmad, kes sõid rohtu ning ajasid oma lehma-asju. Üksinda ma kartsin hirmsasti lehmi, kuigi ka meil olid laudas paar-kolm lehma ning pull ja mõned sead. Koos vanaemaga tundsin end aga mõnusalt ning kaubaautole minek oli puhas fun.
Kui kord kohale jõudsime ja Raketi (sellist nime kandis Pärnumaal tuuritav lavka) sabas seisime, oli jutustamist teiste külalastega oi kui palju. Mäletan veel väga hästi ka Raketi müüja-onu, ta oli iga kord äärmiselt sõbralik ja soovitas alati kui miskit uut oli pakkuda. Vanaema ostis meile lastele alati paki kommi ja vahel ka jäätist, kui juhtus olema. Kommipakist piisas ning rõõmu ja head tuju jätkus pikemaks.
Mõtlen, et küllap ei olnud see lavka juures käimine niivõrd hädavajalik kuna suurem osa sai vanaemal ise kasvatatud, kuid mõned kuivained ja vormileib läksid alati kaubaks. Pigem oli põhjus selles, et kohata tuttavaid, kes kaugemal taludes elasid ja kelle juurde muidu polnud aega minna, siis saadigi lavka juures kokku ja viimased uudised jagatud.
Minule, kui tol ajal lapsele, on jäänud sellest kõigest äärmiselt soe mälestus. Kohati on kahju, et enda laps sellest kõigest osa ei saa. Ainsad "ohud" olid maal olles karjamaal oma elu elavad lehmad ja ehk mõni koer. See oli ka kõik. Üldse oli see maaelu ja need maal veedetud suved hindamatud ja ma ei vahetaks seda millegi vastu.
