Lugejate meenutused märtsipommitamisest: tulemeri, põgenemine ja marodöörlus

 (40)
Harju tänav 70 aastat hiljem 2014
Harju tänav 72 aastat hiljemFoto: Martin Dremljuga

Täna, 9. märtsil möödub 72 aastat õhtust ja ööst, mil Nõukogude õhujõud sooritasid õhurünnaku Tallinnale. Rünnaku tagajärjel hukkus üle 700 ja jäi peavarjuta ligi 20 000 inimest. Avaldame järgnevalt Eesti Elu lugejate saadetud mälestused.

Jaak Rati mälestused

Elasin Laia tänava majas nr. 38 ema,isa ja vanaemaga. Olin siis kuueaastane poisike. Isiklikke mälestusi on vähe alles jäänud, kuid osa mälus talletatust pärineb vanemate jutust.

Pommitamisest mäletan selgelt punast valguskuma linna kohal ja maja keldris asuvas varjendis viibimist.

Alati enne õhurünnakute algust hakkasid linnas tööle sireenid,mis olid märgiks, et tuleb keldrisse pageda. Minu riided olid tooli peal valmis pandud - need pidin kiiresti selga ajama.

Varjend oli paksude paekivimüüridega ja maja elanike arvates turvaline pelgupaik. Meile,majas elavatele lastele, oli see vaatamata väljas toimuvale,nii kummaline kui see ka ei tundu, põnev koht,kus sai mürada.

Laiale tänavale langes neli pommi. Üks otsetabamus läks meie vastasmajale,mis hävis täielikult. Selle maja ehitasid pärast sõja lõppu üles saksa sõjavangid. Hiljem asus seal Kommunaalprojekt.

Kaks pommi kukkusid Laia ja Suur-Kloostri tänavate ristmikule. Seal sai pihta maja,kus hiljem asus üks meditsiiniga tegelev asutus.

Neljas pomm kukkus Suurtüki ja Laia tänava ristmikule. Mäletan pommidest tekkinud auke.

Seotud lood:

Pomm, mis kukkus vastasmajja, purustas õhusurvega meie korteri aknad.Toad olid täis krohvitükke ja klaasikilde.

Õhurünnaku ööle eelnenu on mu elu jaoks märgilise tähendusega. Nimelt olevat ma eelmisel päeval nõudnud, et tahan magada vanaema toas. Tavalisel magasin oma väikeses voodis isa-ema kõrval. Mu voodi kõrval oli suur riidekapp, mille otsas kaks suurt kohvritäit pakitud vajalikke asju. Õhusurve oli tugev ja kohvrid kukkusid minu voodi peale.

Veel meenub mulle kuidas pärast pommitamise lõppu tulid korterisse saksa sõdurid. Ilmselt saadeti nad abistama. Mäletan, kuidas lamasin kanderaamil ja mind viidi kuhugi. Kuhu,ei mäleta. Haavatud ma ei olnud.

Jaan Kraavi mälestused

Olin siis seitsmeaastane ja elasime Õle tänaval majas nr. 22. Meie tänavale pommid ei kukkunud,küll aga kõrvaltänavasse. Hommikul võttis ema minu,venna ja väikese õe kaasa ning läksime linnast ära, otse läbi kesklinna. Õe pani ema pesuvanniga kelgule ja vedas järgi. Pilt oli kole,kõik põles ja oli rusudes. Ka laipu nägin vedelemas.

1957. aastal võeti mind sõjaväkke. Väeosast oli kohal vanemseersant, kes valis välja 25 kutsealust,kõik keskharidusega. Hakkasime õppima radisti ametit sidepidamiseks lennukitega. Teenisime eri-sidepataljonis, mis kuulus 22. raskepommitajate ja kaugluure kaugtegevuse diviisi koosseisu. Väga palju oli koosseisus sõjast osa võtnud endisi polaarlendureid, sealhulgas ligi sada Nõukogude Liidu kangelast. Selles diviisis oli teeninud ka Endel Puusepp. Kui saime millegagi hakkama siis lubati kaevata talle kui ülemnõukogu esimehele.

Lennukiteks olid TU4(USA B29 koopiad ja originaalid) ja TU16. Osalesin mehhaanikuna ühe TU4 lammutamisel ja seal olid aparaatide skeemid inglisekeelsed. Aga mis peamine - selle diviisi lahinguteel oli ära märgitud ka Tallinn. Võib olla võttis sellest lahingulennust osa ka Endel Puusepp.

Minu teenistuse ajal baseerus pataljon Valgevene Bobruiski lennuväljal, sõja ajal kuskil Valdais, sõja alguses aga Saaremaal, kust käidi Berliini pommitamas.

Heino ja Evi Kruusi mälestused (kirja pannud Priit Kruus)

Märtsipommitamise ajal elas Heino Kruus koos oma vanemate ja õega ühetoalises tööliskorteris Hotell Palace'i sisehoovis olevas majas. Heino tegeles tollal mitmete spordialadega, sealhulgas malega. Kell oli pool kaheksa – Heino oli parajasti teel koju maleklubist, mis asus siis aadressil Müürivahe 22, kui kõlasid esimesed pommiplahvatused.

Sõja ajal pimendamisega harjunud inimesed nägid valgustatud vanalinna. Vaenlane oli “küünlad” üles riputanud. Nii kutsuti valgustusrakette, mis langevarjude küljes rippudes linna tontliku valgusega üle valasid ja sädemeid pritsides aeglaselt maa poole vajusid. Linn oli inimestest praktiliselt tühi, kõikjal kõlasid pommiplahvatused. Heino ei jõudnud palju joosta, kui üks meesterahvas ta ühte keldrisse pommivarju kamandas. See varjend oli kunagise kaupluse Ararat all Suur-Karja tänaval. Kelder oli täis linnakodanikke, kes ootasid pommirahe lõppemist.

Loe veel

Kui esimene pommitamise laine läbi sai, hakkas Heino kodu poole lippama. Jaani kiriku juures kohtas ta ähmi täis saksa allohvitseri, kes vehkis laskevalmis püstoliga ja küsis kurjalt, mida noormees sealt otsib, kui kõik peavad varjendites istuma. Heinol oli saksa keel hästi suus ning ta seletas, et ta on ainult teel koju, vaatama, kas sellest üldse veel midagi alles on.

Sakslase vihameelsust selgitas järgnev. Ületades Pärnu mnt ja Estonia pst ristmikku, silmas ta eemal mingit sagimist praeguse Keskraamatukogu juures. Üks vene langevarjur oli maandunud raamatukogu katusele ning tema langevari oli telefonitraatidesse kinni jäänud. Mees oli mõned granaadid alla visanud tulistas ning saksa sõdurid ja politseinikud andsid vastutuld ja valmistusid meest kahjutuks tegema.

Kodumaja ei olnud tabamust saanud, kodused olid elus ja terved. Pommitamine oli lõppenud ja Heino jooksis oma kõrvalmajas elava sõbra Lembitu poole. Ka Lembitu maja oli terve. Nüüd otsustasid poisid linna lipata.

Suur tulekahju paistis Harju tänava poolt. Noormehed läksid Tõnismäele ja peatusid praeguse kino Kosmos trammipeatuse juures. Vaatepilt oli vapustav ja samal ajal kohutav. Seal, kus praegu on majaderivi kuni viaduktini, oli kahekorruseliste puumajade asemel tulemeri. Põlesid ka võõrastemaja Põllumeeste Kodu ja viinapood Monopol. Kuulda oli ainult suurest põlemisest tekkinud kohin ja praksumine.

Peatselt hakkasid uuesti undama õhuhäiresignaalid ja taeva alt kostus vene lennukitele omast jauramist. Sinna sekka saksa õhutõrjekahurite haukumist. Aitab, ruttu varjendisse! Algas pommitamise teine laine.

Sel ajal ei teadnud keegi, et Karjala rinde lennuväljadelt oli õhku tõusnud pommitajate kolmas laine. Soome õhutõrje võimas tõkketuli ja hävitajad sundisid need lennukid oma surmakoormaga tagasi pöörduma. Kui need punakotkad oleksid oma surmatoova laadungiga kohale jõudnud, võib ainult õlgu väristades oletada, milline meie Tallinn praegu välja näeks.

Plahvatuste suuna järgi võis ainult oletada, kuhu pommid on poetatud. Seda põnevam oli poistel vaadata, mis Tallinnast on saanud. Vaatepilt oli masendav. Harju tänavale ei pääsenud, tänav oli täis rususid, paar surnud hobust, söestunud laibad. Niguliste kirik ja raekoda olid kaotanud oma tornikiivrid. Harju tänava vasakpoolsest hoonestusest oli säilinud ainult fassaadid.

Rünnakust oldi teadlikud. Leningradi raadio eestikeelsetest saadetest anti teada, et pommitamine on tulekul. Muude käskude ja keeldude hulgas oli seintele kleebitud saksa- ja eestikeelsed hoiatused, et riisujad lastakse kohapeal maha.

Estonia teatri tagaküljel oli olnud kauplusterivi ja kõrval turuhoone. Pool teatrimaja oli põlenud ja turuhoone purustatud. Turuplats ise oli praeguse mälestussamba asemel. Seal nägid poisid surnud meest, kellel rippusid kaelas paelupidi kokkuseotud saapapaarid. See vaene kratt ei osanud vist lugeda. Aga kole komme isegi suures hädas olevailt kaaskodanikelt midagi sisse vehkida, tõi sellele mehele kuulsusetu lõpu. Üht tema saatusekaaslast olid Heino klassivennad näinud Viru tänaval lamamas.

Järgmisel päeval kooli minnes said õpilased, kes kurvastuseks, kes rõõmuks teada, et kooliaasta on selleks korraks läbi. Meeleolu oli ikkagi kurb ja masendav. Kolm päeva varem olid vene lennukid hävitanud Narva. Linna peeti kauniks barokipärliks. Ei olnud teada, mitu Eesti linna veel nii suure hävitamise osaks võivad saada. Saksa sõjamasinal oli juba pikemat aega tagurpidikäik sees, aeglane, aga ikkagi. Oodata oli veel ühte mobilisatsiooni, see käis ka juba 1926. aastakäigu poiste kohta.

Evi Kruus elas Märtsipommitamise ajal koos emaga väikeses üürikorteris Kibuvitsa tänaval. Isa oli 1941. aasta suvel mobiliseeritud ja Venemaale viidud.

9.märtsi õhtul tuli Evi kinost Gloria-Palace. Plaan oli minna sõbranna juurde, kes elas Tartu maanteel. Mingi sisehääl laitis selle plaani maha ja Evi hakkas koju minema. Veidi enne kojujõudmist hakkasid undama õhuhäiresignaalid ja vabrikuviled. Nüüd hakkab pihta!

Rahva hulgas levinud jutud eelseisvast suurrünnakust olid tõeks saamas. Peatselt rippusid linna kohal “jõulupuud” ja kõrvu kostus vene lennukitele iseloomulik jauramine. Samas oli kuulda esimesi plahvatusi.

Maja oli telliskividest trepikojaga kahekordne puumaja. Selliseid oli Tallinnas palju. Majaelanikud olid kindlustanud keldri palkidega ja jätnud tagaukse lahti. Pommitati vanalinna. Esimesest ehmatusest üle saanud majaelanikud tõusid üles korteritesse, et igaks juhuks pidagi kokku pakkida, kui tuleb vajadus majast lahkuda. Naabrinaisel olid pakid ammu valmis. Leningradi raadio hoiatusi oli tõsiselt võetud.

Emal oli külas õde. Kaugemalt hakkas kostuma tugevat kohinat. Tuli! Sellist häält teeb väga suur leek. Tuli kandus majalt majale. Nüüd tuli kiiresti ja asjalikult hädapärased asjad kokku pakkida ja eemale saada.

Evi leerikleit kukkus kolm korda kapist alla, leeris oli veel käimata. Ei, perekonnaalbum oli tähtsam. Kiiresti mõned nõud, söögipoolist, riided, voodipesu ja muidugi Singeri õmblusmasin. Sellel oli tõesti kulla hind. Sõjajärgsel ajal osutus see perekonna toitjaks ja katjaks. Nii nad läksid mööda tehnika tänavat Pärnu maantee poole.

Pidevalt tuli üksteise seljas olevaid riideid kustutada. Põlevaid tukke ja sädemaid oli õhk täis. Tulemöll jäi selja taha. Põgenikud jõudsid praeguse viadukti kohal Pärnu maanteele. Eemal põles läbi nelja korruse Lutheri mööblivabrik, Evi ema töökoht. Selja taha jäi tulemeri. Mehed leidsid tee äärde jäetud autohaagise. Sinna laoti varanatuke, pampude otsa lapsed, mehed haarasid vankri tiislist, naised tõukasid jõudumööda tagant ja nii nad läksid. Hallivanamehe kurvis, praeguse Tammsaare tee läbimurde kohal, said põgenikud ühes majas peavarju.

Põgenikke oli majas juba palju. Üks naine hakkas sünnitama, pliidil soojendati vett, kamp mehi jõi puskarit – segadus oli täielik. Evi läks välja vaatama. Linna kohal punane kuma. Plahvatuste kõmin. Taeva all helgiheitjate valgusvihud kobamas taevalaotust. Ja näe, kahe valgusvihu ristumiskohas väike hall täpp. Kohe hakkas selle ümber tekkima vatitupsukesi. Veidi aja pärast hakkas hall täpike üha suurema kiirusega maa poole laskuma. Sellega on korras!

Veidi puhanud, hakkas Evi ema ja tädiga edasi liikuma. Siht võeti Raudalu maanteele. Seal saadi ühes talus peavarju. Seegi maja oli põgenikke täis. Paar tundi magati ja siis oli hommik käes. Vara jäeti lahke pererahva juurde hoiule ja naised läksid linna poole tagasi. Tädi suundus Koplisse vanema õe juurde, Evi koos emaga kodu varemetele. Kohal oli ka teisi majaelanikke. Kogu kvartal oli langenud tuleroaks. Sellest õudsest ööst on mälestuseks säilinud paar halliks põlenud taldrikut.

Krati kombed olid ka siis au sees. Naabrimees toppis taskusse tuhast leitud hõbelusikad ja keeldus neid teistele näitamast, niikuinii pidavat tema omad olema. Jõu vastu ei saanud. Paar nädalat elati tädi juures Kopli tänaval. Siis leiti väike tuba Hiiul, staadioni kõrval pisikeses puumajas.

Uno Lauri mälestused

Elasime Nõmmel Vabaduse puiesteel, Rahumäe kandis. Mina (15aastane) olin Eesti noor. See oli Saksa okupatsiooniaegne noorteorganisatsioon, mida juhtisid eestiaegsed kogenud noortejuhid. Ei mingit poliitikat ja kui seda oligi sunnitud mingil määral tegema, ei võetud seda tõsiselt. Valitsesid patriootlikud meeleolud. Meie Nõmme malevale oli antud oma maja Hiiul Mustamäe tänaval.

Väljas olid ehtsad märtsiilmad. Päeval päike sulatas, öösi külmetas. Lund oli palju ja meie, Nõmme maleva poisid, olid otsustanud teha 1944.aasta 9. märtsi täiskuu-õhtul ühise suusaretke. Selleks pidime kogunema Hiiule. Läksingi natuke pärast kella seitset õhtul mööda täiskuuvalget Näituse tänavat, suusad seljas, Rahumäe jaama poole, et sealt rongiga Hiiule sõita. Ei jõudnudki kodust kuigi kaugele, kui märkasin äkki Tallinna poolses taevas hõljumas suuri valguskehi. Keerasin otsa tagasi kodu poole. Varsti oli kuulda ka lennukite müra ja Tallinna pool plahvatuste raginat ja õhutõrjekahurite tulistamist. Taevasse olid joonistatud suured valged kolmnurgad, mis arvatavasti pidid näitama pommitajatele sihtmärke. Neid uuendati pidevalt.

Kodus kogunesid kõik keldrisse varju, tulid ka mõned väiksemate majade naabrid. Mina koos isaga viibisin õues, sest Nõmme kanti algul ei pommitatud. Mõne aja pärast pommitamine vaibus, kuid Tallinna poolt paistis võimas tulekuma ja varsti algas inimeste vool mööda Vabaduse puiesteed, ikka Pääsküla poole.

Vaikus ei kestnud kaua, varsti algas uus pommituslaine. Seekord oli sihtmärgiks ka Nõmme. Kuna see kant on hajaasustusega, siis erilist kahju ei sündinud. Olime isaga ikka õues ja äkki kuulsime pommi vihinat, mis näis kujutavat meile otsest ohtu. Jõudsime isaga vaevu hüpata trepikoja varju, kui käis väga tugev plahvatus. Pihta sai väike maja Vabaduse pst. Ja Palli tänava Nurgal. Ilmselt oli see pihta saanud lõhkepommiga, sest tulekahju ei järgnenud. Meie majal purunes osa aknaid. Õnneks oli ema pommituste vaheajal avanud kõik lahtikäivad aknad ja need jäid terveks.

Kui tekkis vaikus, tulid inimesed Vabaduse puiesteele mõtteid vahetama. Meie kandis oligi tabamuse saanud ainult see ülalmainitud maja, kuid selle elanikud kõik terveks jäänud. Seevastu oli kõrvalmajas üks vanem naine, kes polnud keldrisse varjunud, saanud pommikillust raskesti vigastada ja oli toodud majast välja. Tallinna poolt tuli üks sõiduauto, jäi seisma ja sellest astus välja üks saksa ohvitser. Kuuldes juhtunust, andis ta kohe oma sõiduki haavatu haiglasse toimetamiseks ja läks ise jalgsi edasi. Aegamisi hajusid ka inimesed ja kõik jäi rahulikuks. Hommikul oli ilm juba sombuseks läinud.

Pommitamisi oli olnud ka varem, kuid seda tehti vaid mõne lennukiga. Ometi leidus kartlikke, kes selgetel õhtutel mööda Vabaduse puiesteed linnast ohutumatesse paikadesse varjusid. Pärast märtsipommitamist vooris inimesi igal õhtul hulgakesi linnast välja. Igaühel varanatuke seljas või käe otsas.

Käisin tollal Westholmi gümnaasiumi kaheksandas klassis. Pärast pommitamist koolid enam ei tegutsenud ja kõigile anti klassilõpu tunnistused välja.