Lugu sellest, kuidas Evest sai ettevõtja

 (3)
Lugu sellest, kuidas Evest sai ettevõtja
Eve Alekand koos kõige noorema pojaga.Foto: Anne Aaspõllu

Märjamaal tegutseva osaühingu Eve Tehtud nimi on igati tabav, sest suur osa pakutavast, mis selle nime alt tuleb, ongi Eve tehtud.

Osaühingu asutas Eve Alekand 2012. aasta detsembris, aga väikest viisi oli ta ettevõtlusega tegelenud juba hulk aastaid. Tupperware toodete müümise kõrvalt sai alguse Eve praegu üks tuntumaid „kaubamärke“ – leivaküpsetamine, sest Tupperwarel käib toodete tutvustamise juurde ka söögitegemine.

Nii pole imestada, et kui 2011. aastal oli maakondlik leivaküpsetamise võistlus, võttis Eve sellest osa ja sai teise koha. „Mul on olnud sada lammast, mille vill, nahad, liha – kõik tuli realiseerida,“ meenutas Eve. Ka käsitööd on ta aastaid teinud ja käinud laatadel müümas. Kangasteljed on praegugi toas töövalmis. Kõik see kokku andis julguse omal käel alustada. Ja nagu mõnel teiselgi, kes ettevõtjaks hakanud, on selles ahelas veel üks kattuv lüli: palgatöölt koondamine 2012. aasta kevadel.

„Alguses ma ei teadnudki, mida tahan teha. Äratundmine tuli tükk aega hiljem,“ meenutab naine esimesi samme uues olukorras. Töötukassa kaudu käis ta ettevõtluskoolitusel ja pagarikondiitrikoolitusel, seejärel vormistas aasta lõpul oma firma. Tegevussuunaks sai leivaküpsetamine naturaalsetest toorainetest. Juurde hakkas lisanduma muudki ja nüüd ütleb Eve, et teeb kõike, mis leiva lauale toob.

Linnukasvatus on tore

2013. aasta talvel läks Eve Türile linnukasvatust õppima ja on nüüd 5. kategooria linnukasvataja. See tähendab, et tema pakutava nimistusse lisandusid ka munade ja linnuliha müük. Mullu suvel oli talus üle saja kodulinnu, talvel paterdavad õuel vaid pardid, aga soojaks ajaks suureneb huvitavate tõugudega linnukari uuesti. Esimesed kogemused olid kalkunibroileritega, neid on plaanis jälle võtta.

„Munakanu kasvatades tulevad vaid valged ja pruunid munad. See on rutiin. Kui oled õppinud linnukasvataja, siis mida rohkem eri tõuge, seda põnevam see töö on.“ Eve annab kiire ülevaate tema majapidamises olnud eri tõugudest, toob välja nende plusse, kirjeldab huvitava välimusega mune, võrdleb liha omadusi, endal silmad säravad. On aru saada, et see tõesti köidab teda.

Suhtlemise kasust

Mõnedki uued tegevussuunad või tooted tulevad jutuajamistest inimestega. Just nii hakkas naine küpsetama Mõisamaa ökokogukonnale Väike Jalajälg leiba-saia ja kondiitritooteid. Laadal mõne ostja pillatud küsimus, miks te seda või teist toodet ei tee, on viinud uue küpsetiseni. Eve sõnul ta end väga ei reklaami, aga info, et temalt saab head leiba, saia ja karaskit, levib tutvusringkonnas.

Suvi on paljude väikeettevõtjate jaoks laatadel käimiste aeg. Eve valib ennekõike selliseid, kus on pisut teistsugune suund. Nt Hansapäevad Pärnus või Uue Maailma laat Tallinnas. Loomulikult näeb teda Märjamaa laatadel ja kui ta kuuleb, et kuskil tuleb hea laat, proovib sinnagi minna. Ta on seda meelt, et mida rohkem jõuad oma tooteid ise turustada, seda parem.

„Inimesed on toredad,“ kiidab ta ostjaid. Esimestel aastatel osteti rohkem, nüüd on müük langenud ja seepärast tuleb just talvekuudel otsida muid sissetulekuallikaid. Praegu töötabki Eve Kasti külas väikeses õmblusettevõttes, selle kõrvalt küpsetab leiba. Õmblemist ta õppinud pole, selle korvab hea pealehakkamine ja kui mõnda operatsiooni veel ei oska, saab selle kolleegide abil selgeks.

Eve ei salga, et nende aastate jooksul on olnud ka mõõnaaegu, kui tekivad kahtlused, kas majanduslikus mõttes veab välja. Aga selles on ta veendunud, et toitu tuleb teha armastusega, muidu head tulemust ei saa. Enne laadale minekut käivad kõik leivaküpsetamise toimingud kellavärgi täpsusega, et tainas saaks hea ja soovitud kogus valmis. Elektriahi valgusküllases taluköögis on päev otsa kuum. Siin on ka klassikaline leivaahi, aga see mahutab liiga vähe.

Üks ostja küsinud kord, kas Eve ei tahaks oma leiba pakkuda ka Leiburi konkursile. „Miks ma peaksin oma loomingu ära andma?“ ei tõmba teda ühekordne laiem tuntus. Parem küpsetada armastusega oma väikesi koguseid ja olla ka oma toodete müüja. Eve on nüüd vahel harva ostnud poeleiba, aga see ei maitse enam: „Harjud vist oma maitsega nii ära, et kõik muu ei tundu nii hea.“

Loe veel

Eve oli meeldivalt üllatunud, et ta valiti välja valla kalendrisse: „Mulle on oluline, et mind kui väikeettevõtjat on märgatud ja seeläbi tänatud. Tasuta reklaam on see pealekauba.“ Kohaliku kalendri tegemine on tema arvates hea mõte, sest vald on suur ja me ei tunne oma ettevõtjaid. Tema küll tahaks teada, mida teised ettevõtjad teevad. Nii võiks ehk toorainetki lähemalt saada või muul moel koostööd teha. Praegu kasutab Eve Võrumaalt Loona talu jahu, mis siia kohale tuuakse. Selle kvaliteet ja hind on heas kooskõlas. Tatart ostab Vigala kasvatajalt. Ta võtaks meelsasti jahu lähemalt, aga küpsetamisomadused ei tohi kehvemad olla. Palju küsitakse speltanisu kohta, mida ta samuti kasutab.

Toidu puhul peab Eve oluliseks, et tooraine oleks kohalik ja naturaalne. Üks semester Saksamaal kodumajanduskoolis 1990-ndatel aastatel, pani aluse toiduhuvile. Aga tervisliku toidu kõrval on talle sama oluline ilusasti kaetud laud ja kenad nõud. „Tuttavad ütlevad, et külalisi vastu võttes, tuuakse siin majas alates kristallist kõik välja. Aga just nii mulle meeldib,“ ei tee Eve saladust.

Metsaääre küla Lülle talu on suurest maanteest paari kilomeetri kaugusel. Veel mõne aasta eest oli Eve oma vanematele poegadele täiskohaga ema-logistik, kes sõidutas neid Märjamaale kooli ja trennidesse, sõitis mitmeid kordi päevas kodu ja alevi vahet. Kõige noorem poeg alustas kooliteed Mõisamaal kogukonnakoolis, kuhu tuleb samuti iga päev sõita. Seetõttu ei pääse me jutus mööda vallateest, mis naise arvates paremat hooldust vajab. „Maal elamine on täisluksus ja kogu vastutus on su enda peal. Aga sellist vaikust nagu oma kodus, mujalt ei leia,“ peab Eve maaelu suureks väärtuseks.